Valik?!

Valik No. 1

Valik No. 2

 

Valik No. 3

Kumb on parem???

Day n’ night

Welcome to Egypt! Uskuge mind või mitte, aga lõpuks olen ma kodus! Minu maa, kus on mu koht, kus tunnen perfektselt. Neljapäeval ootasin oma lennukit Larnaca lennujaamas. Nagu lubasin, tuhnisin kogu Tax Free poe läbi. Rahakott muutus õhemaks :)

Maandudes Kairos, tundsin kuidas seest kõik värises ja nagu Triin räägib – liblikad olid kõhus. Terminal 3. Kõige uuem, mis Kairo lennujaama linnas on. Lennukis pidin ära täitma paberi, millel kinnitan et mul ei ole seagripi tunnuseid ja mille pidin pärast maskis mehele ära andma. Kolmas terminal on väga suur ja läks ikka tükk aega enne kui jõudsin pagasini. Maged oli nii närvis, et helistas mulle iga kahe minuti tagant. Lõpuks kui jõudsin pagasini, oli minu kohver juba maha tõstetud. Väga hea.

Lennujaamast väljudes ootas mind ilus üllatus – suur rooside kimp ja muidugi mu kallis selle taga. So romantic!

Ööbisin Sirje ja Monica juures. Kui hea on ikka olla kodus, Kairos. Magediga arutasime, mida meil korterisse vaja.

Panime paika kuupäeva, millal teeme Nikahi, (islami abielu). Ooh! Ootan seda päeva!

Laupäeval saatis Maged mu Sharm El Sheikhi. Ma olin nii action’it täis, et 6 tunni jooksul, mil ma bussiga sõitsin, ei maganud minutitki. Vaatasin välja ja mõtlesin, et mis mul veel õnneks vaja. Kohe varsti saab must mrs. El Manzlawy, mul on armastatud töö, mu kolleegiks on mu parim sõbranna, isa tuleb sharmi terveks kuuks ajaks. Mul on kõik ju!

Nüüd olen Sharmis. Hetkel hotellis, aga ülehomme kolime Delta korterisse. Saame auto ja hooaeg algab pihta!

Ootamine on suurim piin ja nuhtlus!

Ei lõppe mu jutujärg ka siinkohas ära. Sest nüüd olen kinni TopKinisis’e kontoris ja ei saa siit ära. Dea valmistab arrivalit ja mina tiksun niisama ringi ja aitan natuke tehnikaga jagu saada. Imestan: üks printer ja kontoris oli 3kohalikku naist + Dea ja nad suure tiimina ei suutnud printerist jagu saada. Mina sain! Aaaa.. ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis puhkan palmi all ja kiidan edasi. Selline ma olen. I am da best as you know!

Kella kuueks pean ma olema lennujaamas. Oi, ootan kontoris oma extra raha, millega lähen lõpuks ometi Tax Free poodi. Küsisin Magedilt, mida ta tahab ja ta oli nii armas ja vastast, et ei taha midagi – selle asemel ostaksin endale midagi meelepärast. Oi! Ma ei jõua oodata. Minust on saanud tõeline shopahoolik. Kohutav! Kas leidub ka arste, kes selle haiguse välja ravivad?

Ilmad on küprosel ilusad!  Kui nädala alguses oli iga päev vihma sadanud, siis nüüd on iga päev täitsa päikeseline. Mashallah!

Nii aitab pubekajutust.

Ilusat päeva!

Paar päeva enne…. ja lahkumine!

Eelmine neljapäev jõudis Dea kohale. Kõik laabus väga hästi. Tranfeer, järgmine päev infotunnid. Tööd tegime väga hästi.

Esmaspäeval Dea läks suuremale saareekskursioonile ja mina pidin minema aga eesli safarile. Õu mai gad! Ma ei osta endale elu sees Eeslit! Miks nad haisevad seal nii. Ja üks põhjus on ka see, et oma lühikese elu jooksul pole ma veel kordagi kohanud rõõmsate silmadega eeslit. Nad on kõik kurvad! 

Vahepeal kui kõiki turiste prooviti eesliteselga, üks eeslitüdruk arvas, et ta on eriti kaval ja ronis üle aia. Jaa! Aga paraku ta jäi sinna õnnetult kinni. Kohalikud võtsid ta sealt välja. Kui läksin vaatama, kuidas ta on, siis oli ta kõvasti hingeldanud ja värisenud. Napakas! Öeldi, et  arst tuleb järgmine päev. Minu kurikahtlus, et see eesel kappab ringi juba vikerkaarelistel karjamaadel.

Eesli sõit ei olnudki nii jube. Ei no jubedam, kui ponisõit igal juhul. Minu eesel oli suhteliselt arukas ja oli ka ainuke, kes vahepeal rohtu ei söönud. Teised aga vedasid turiste ühest teeäärest teise, otsides lopsakamat rohtu. Ega ma ei oskagi midagi rohkem eesli sõidust kirjutada, see oli nii… kuidas öelda… TAVALINE =)

Vahepeal olen käinud ka Pafoses ja Afrodite sünnipaigas. Väidetavalt oli armastusejumalanna kunagi Küprosel merevahust välja tulnud. Pafos ise oli aga Küprose kõige esimene pealinn veel antiik ajal. Seal olid mitmed mosaiigid ja kui uskuda giidi, siis need mosaiigid olid tellitud Egiptusest.

Jõudsin eile Carrefour’i. Tükk aega nillisin üht öösärki: osta või mitte osta. Ostsin. €9! Jube kallis.

Just käisin kõrval hotellis hommikust söömas. Peale seda sain ma kokku ühe meie hotellis elava turistiga, kes ei saanud aru, miks ta peab tuba kell 12 vabastama. Keegi edasimüüjatest ei ütle reisijatele edasi, et ostetakse 6 päeva ja 7 ööd! Ja et hotelli päev algab kell 14:00 ja lõppeb kell 12:00. Isegi kui inimesed jõudsid kell 3 hommikul hotelli, on neil eelmise päeva eest juba makstud. Muidugi hakkas kisa ja kära: “aga mul on laps ja lapseootel naine”.  See ei ole vabandus ja laste pärast me lennuaega muuta ei saa. Kui ausalt, siis me seda muuta üldse ei saa.

Ütleks, et Küpros hakkas mulle meeldima, kuid siiski ma ei jõua täna õhtust ära oodata, mil olen juba Kairos!

Ok sõbrad, seltsimehed ja vennad! Lähen pakkima! Sellega lõpetan oma küprose reisi ja nüüd algab uus peatükk: “Egiptus, Sharm El Sheikh ja magamata ööd”

Rita

Ilusad Eid Ul Fitr'i kõigile!
Ramadan on seljataga. Alhamdolillah! Mingil määral kahju, sest nüüd tunnen, et ramadani kuu on siiski aasta üks kõige ilusaim. Kahju on, et see aeg nii kiiresti mööda läks. Oleks kindlasti tahtnud veeta kogu ramadani Egiptuses, kus seda tunnetaks rohkem, sugulassidemed on seal väga tugevad, kõik kävad üksteisel külas. Homme on Eid, ilus püha. Hommikul mehed lähevad valgetes gallabeyades mošeesse, naised valmistavad roogasid.
Küprosel on lähim mošee Larnacas, 65km Protarasest, kus elan. Ja ei olegi kindel, kas on toimiv mošee. Võõras on see maa minu jaoks. Tahaks kuulda mošee hüüet Eidi hommikul, Azani. Oh, kuidas ma igatsen seda. Eid ei ole mõeldud üksinda olemiseks :(

Mis siis vahepeal on minguga juhtunud....
Neljapäeval läks asi kiireks, kohale lendas Dea, kes siia küprosele pikemaks jääb. Lennujaamas oli pisike seevald toimumas. Üks härrasmees, kes ei olnud varem reisitingimustega tutvunud ja telefonis natuke virisenud, surus mulle kätt ja ütles, et meil on parim reisikorraldus. Mille peale? Et lennuk läheb nii hilja.
Teine härrasmees soovis mind põlema panna, sest et tema arvates late check out on selle kellani, mil buss järgi tuleb. Tegelikult on see kella 6ni. No kuulge! Eesti inimene on reisinud palju! Eriti see on. Või siis oli see tema väide. Igal juhul oli mul tõesti kahju, et hotellil ei olnud vabu tube, et võimaldada tohkem tubas viibida. Isegi kui ta maksaks.
Viimane hotelli päev lõppeb kell 12.o0
Inimesed millegi pärast ei taha õhtul väljas käia, nagu oleks see tavaline õhtu: käiks linnas ringi, istuks maha, sööks õhtuks ja naudiks viimast päeva. Ei. Peab ilmtingimata passima hotelli fuajees või basseini ääres. Ma ei saa miskit parata.
Neljapäeval selgus ka see, et pidi 12 turn awayd tegema, kuna Küprosel on hooaeg lõppemas, seega osad hotellid on kinni pandud ja bronnid mujale tõstetud. Seda juhtub.
Õnneks infotundides pretentsioone ei esinenud.
Kolme nädalaga, mis eelmised tüdrukud on tööd siin teinud, pidid nad kõik ekskursioonid helistades tellima. Avastasin enda jaoks kergema meetodi - FAX. Nii kerge see ongi. Oh..
Täna sai käidud jälle Limassolis. Küprose teemärgid on nõmedad! Kaks korda olin valesti keeranud. Off
Täna sadas päris korralikult. Äike! Eile Limasolis oli lausa tornado üle käinud, millest meie turistid vaikisid.
Koju tulles olin nii vässu, et magasin natuke ja nüüd, öösel, olen üleval.
Igatsen Egiptust ja ootan juba neljapäevast päeva, mil lendan kohale. Egypt Air - my love. Ha ha!


To be contenued...

CommentsGuru.com - Forward This Image

Day 5!
Küpros, armastuse saar.
Minu hommik algas väga rahulikult. Ärkasin ehmatusest, et mu konditsioneer ei töötanud. Ja mul ei olnud palav. See tähendas, et väljaspool majaseinu oli ilm jahedamaks läinud.

Ilm täna oli tõesliselt mõnus, päikeseline, kuid külmem tuul tegi asja jahedamaks. Lebotasime Heleniga kusagil kella kaheni, kuna kontoris oli lõunapaus ühest poole kolmeni. Andreasega panime paika busside väljumisajad neljapäevase depardi jaoks. Lennuaeg muutus jälle. Jagasime rahaasju ja kõige lõpuks:  sain kätte oma Kairo lennupileti!!!! Õnnejunn! 24.09 kell 20.25 maandun Kairo lennujaamas. Oooh! Ei jõua seda ära oodata.!

Kontori kõrval asub Carrefour, kus pidin jälle maha matma mitu mitu eurot. Ma enam ei lähe kusagile välja. Istun nälgas ja kõik!

Õhtul käisime kõrval hotellis söömas. Ja ühtäkki elektrikatkestus - terve linn jäi pooleteiseks tunniks ilma elektrita.  Hakkas igav, AC ei töötanud. Helen ei saanud pakkida. Passisime kodus küünlavalgel.

Alhamdolillah saime elektri tagasi ja avastasin, et olen ikka täielik interneti sõltlane.

Nüüd istun rõdul ja kirjutan blogi... Internet, internet!

Day 3 and 4.

Eile pidin ma esimest korda elus proovima vasakukäe liiklemist. Helen istus kõrval ja värises kui vahtraleht. Ha! Polnud paha. Ma sain hakkama. Asi ei olnudgi nii hull. Helen koheselt hoiatas, et ma ei tunne gabariite.. ja ei tundnudki, sõitsin peegli sisse. Midagi kullu ei olnud – peegel lihtsalt paindus sisse poole =)

Käisin vaatasin, kus asuvad hotellid et saaksin iseseisvalt nendeni sõita. Käisime ka Aya napas, aga sealset hotelli ma ei mäleta. Oh sh! Tagasitulles käisime läbi Cape Grecos.See on kahlju poolsaar. Assa kui kena seal oli. Igal pool olid kivid. Lainetus oli suur ja nad lõid nii tugevalt vastu kaljut, et vaene helen sain koheselt duši alt läbi käidud.

Sõitsin ka Paralimnisse, kus vaatasin meie kontoris asukoha ära. Meie kontori klaasist uksel oli välja riputatud mitu erinevat plakatit reisipakkumistega ja üks neist oli Cairo 4 päeva €250!!! Pole paha! Tahtsin Carrefouri minna, aga võta näpust – kinni! Nooo! Küprioodid ei tööta pühapäeviti. Ja kolmapäeviti ja laupäeviti töötavad nad vaid kella üheni päeval. Ma vist mainisin seda kusagil.

Õnneks minu püha õhtu söömaaeg ehk Eftar algab siin varem, nii et Triin kadesta!! Otsistasime Heleniga minna kohaliku taverni. Lauda toodi meile grillitud halloumi juustu, feta salatit, pita leiba. Ma tellisin endale Lamb Chops. Assa, kaua ma sellest olin unistanud. Eestis on ka seda pakkuda, kuid eilne lambaliha. Mmm.. ma ei suuda seda kirjeldada, aga teate – see sulas suus. See oli nii hea. Ainult, et huuled olid hiljem ravased. Jak!

Kuna Helenil töötab seal restoranis tuttav, siis saime paraja allahindluse 50%!

Meie kürvale tulid meie hotelli omaniku tütred Maria ja Nici.Väga toredad neius. Naiivsed aga väga heasüdamlikud.

Kuna Helen otsustas kohaliku veini mekkida, siis tagasisõidu auhind langes minu peale. Prillid unustasin ma muidugi koju. Start algas hästi, nagu alati. Ei ma ei ole halb sõitja, kuid keerates vasakule, sõitsin vales suunavööndis. Ooops! Juhtub. Helenil langes kohe kivi südamelt, et ta ei olegi ainuke, kes pidevalt vastassuunas sõitis.

Jõudes hotelli avastasin, et nett on kadunud. Kuna seda pole ka täna õhtul, siis tundub see väga common. Igal juhul pidin varakult magama minema, sest täna hommikul läksin ekskursioonile.

Suur Saare Ekskursioon’

Coaster oli punkt kell 8.10 kohal. Tulen sisse ja üllatus-õllatus: nais bussijuht. Kuulge ma saan aru, kui TAKis töötab nais bussijuht, aga turismis näensellist asja esimest korda. Elane oli ta nimi. 6 aastat siin juba elanud britt, kes vanasti töötas medõena. 55e aastane. Viie lapse ema. Oh sa juudas! Väga tore jutupaunik – päeva jooksil ladus kogu oma eluloo ette.

Ekskursiooni käigus külastasime Nicosia linna, õigemini sõitsime sellest väga lähedal mööda. See on küprose pealinn ja ka suurim linn, kus elab 200 000 elanikku. Nicosia on poolitatud kaheks – küprose- ja türgi pool. Türgi pool asuvad mäed mille peal oli meisterdatud suured türgi lipud. Giid rääkis, et nende pindala on võrdne 11 jalgpalli väljakuga

Sõitsime Trodose mäestiku poole, kus 1200m kõrgusel asus Kykkose klooster. Klooster nagu klooster ikka. Seal elavad 38 munka, kes põhiliselt on pärit poolast ja rumeeniast.

Hakkasid kogunema pilved. Meie teekond jätkus Olympose mäele, mille kõrgus on ca 1900m (üle mere pinna). Kõirgeim mägi. Nii kõrgele me ei pääsenud, kuna tipus on strateegilised head kohad, et jägida kogu Küprose tegemisi ning seal pesitsesid sõjaväelased. Aga kusagil 1700m kõrgusel me käisime. Vahepeal tekkis mul mäluauk, sest serpantiiniteed uinutasi dmu ära.Ei ärge mõelge, mida mu turistid selelst arvasid – ma ise ei viinud ekskursiooni läbi. Olin täna ka turist ja käisin oma giidil igal pool sabas.

Nikose veinitehased degusteeriti jumalate jooki. Kuna mul ramadan ja kuna tegelikult ma üldse alkoholi ei joo, siis küsisin maitse elamusi meie turistide käest. Väitsid, et ei ole kuigi hea, kuna suur piirituse maitse on juures. Aga minema läksid siiski mitu pudeli kaenla all. Muidugi! Veini hind varjeerus 3-8 euro vahel.

Tagasi sõitsime läbi limassoli. Koju jõudsin kell 8 läbi. Elane vatras kogu tee kuidas ta see suvi päikeserabanduse sai ning ning et arstid olid öelnud, et nüüd elu lõpuni piinab teda mitte inimlik janu.

Käisin söömas, surfasin natuke netis, rääkisin isa ja Magediga ning siis otsustas nett otsad anda.

Cyprus day 2 and 3 =)
Nagu eelmises postis kirjutasin sellest, kuidas ma oma kontorit armastan ja miks.... siis eile sõitsie Heleniga Lemesosesse ehk Limasoli.
Kunagi kui Küpros kuulus vaid küpriootidele, oli peamiseks sadamalinnaks Kerynia. Kuid paraku aastast 1974 on Põhja Küpros okupeeritud türklaste poolt, siis uueks sadamalinnaks sa Lemessos. Minu ema rääkis, kuidas ta kunagi oli Limasolis suurte kruiisilaevadega käinud. Ütleks, et kui Protaras ja Agia Nama (Loe: Aya Napa) on täis inglasi, siis Limasolis on kõik nurgad täis venelasi.
Ei oodanud me kuigi palju rahvast infotundi, aga võta näpust - enamus tulid. Liis Lass oli puudu ainult. What a shame! Isegi hr. Urmas Voll jõudis meie "info seltskonda".
Teel tagasi otsustasime läbi käia Lefkara külakeses, mis on tuntud oma heegeldiste ja hõbeda poolest. Väga armsad pisikesed majakesed, kitsad tänavad, punased katused. Mida meenutas? Ei tea kas Nessebari või mõnda Lõuna Prantsusmaa külakest... Igatahes igati mõnus ja lahe koht oli. Inimesed on siin väga sõbralikud ja lahked.
Helen otsustas enne äraminekut Türkki endale heameelt teha ja suveniiri lavkades läbi käia. Sealt ta tühjade kätega välja ei tulnud- käes oli ilus hõbedast nikerdatud käekee ja ca. samatüüpi sõrmus. Hea ost. Lapsel kohe naerul suu :)
Ilm oli pilves olnud, mis tegi olemise eriti mõnusaks. Kuid tee oli äärmiselt väsitav - sõitsime läbi ca 250km. Õhtu veetsin kodus filmi vaatades ja lugedes Älis Imedemaal.
Kui armas!

Lefkara Village

Lefkara Village

Yasis!
Nii öeldakse Küprosel tere. Kuna küpros on poolitatud kaheks, siis suurem osa saarest räägib kreeka keelt – tänapäeva slänge täis iidne elleni keel 
Neljapäeval üllatuseks jõudsin ma väga vara lennujaama – tervelt kaks tundi ennem. Isa nagu alati saatis. Tolgendasime natuke Lennart Meri lennujaamas ringi. Kes on tähele pannud plakatit, mis ripub seinal enne turvaväravate tsooni? Tez Touri plakat, kus on kujutatud varbad. Mulle ei tuletanud see meelde üldsegi mingit rannapuhkust, vaid pigem et „ Jalaseen elab veel – osta kondoom ja kaitse end“.
Enne äraminekut kõndisin paradiisist läbi – „TaxFreeShop“. Seekord ma ainult imetlesin.
Nagu alati, istusin ma seal, kus peaks olema business klass. Kuid seda seal ei olnud. Milline pettumus.
Eesti õhk on külm, sama on ka Estonian Air. Ma arvasin, et kui ma sealt kunagi välja saan, siis saab must ära külmunud jaanivorstike. Õnneks väljudes sulasin ma kiiresti ära.
Maandudes Larnaka lennujaamas, kapteni välitermomeeter näitas 24kraadi. Aga ma ütleks, et tuuline oli, mis tegi asja külmaks. Lennukist väljudes, karjus meile kohali: „Tjere tjulemast Kiupriosele“
Ma ju armastan oma kontorit! Te kõik teate seda! Eriti siis, kui nad saadavad mind kusagile Limassoli 32inimesega, keda peaksin majutama meile uues hotellis.
Kuna ma olen seal esimene kord, siis kohalik rep ütles, et sõita on 1.5h. Ma ju tubli suuga bussis räägin, et sõidab poolteist tundi, passid letti, täidame reg. Kaardid, saame võtmed ja tuttu magama. 1.5 tunni asemel sõitsime 30 minutit. Hakkasin bussijuhiga riidlema, et mis see olgu. Ta kehitas õlgu, ütles, et tegelikult sõidabki 1.5 tundi, kuid seda ainult Tallinna autojuht, kuid kuna tema on britt, seega sõidame ½ tundi.
Rahvas majutatud, aga whoops! Üks noor paar ühtäkki avastas, et nad on siiski teisest kuurostlinnast. „Kuidas see võimalik on,“ küsisin endalt. „lugesin, et mul bussis 32 inimest ja sõidame Limassoli“. Selgus, et noored ei teadnudki, kust linnast nad on, ja kas üldse pidid küprosele tulema. Nende süü! Ja samast hotellist kaks naisterahvast ei tulnud meie transfeerile, seega minu arv bussis klappis.
Kohalik giid, kes oli kohaliku firma bossi poeg, kutsus mulle takso. Nimed on neil eriti raksed ja mulle meelde ei jää, seega panen enamusele hüüdnimesid. Sellele näiteks Jeerikupoeg.
Vahi aga, mis ilmus respa ette: Mercedes Limusiin. Mõtlesin, et kas see on mulle selle eest, et ma ei saanud oma äriklassi? Igatahes seest meenutas see auto vanasti Sharmis olevaid Peugeoti parsasid. Automaat käigukastiga, sõitis auto minu ja kahe eksinud turistiga lennujaama, kus istusime Heleni autosse ja põrutasime juba õiges suunas. Õnneks nad elasid samas hotellis.
Hotell, Mandalena. Uus Guinea 5tärni. Tegelt ilus nõukogude aegne 3tärni. Köök olemas. Kaks tuba, rõdu, mille paksude seinte pärast ükski arvuti ei leia WiFit.
Helen on harjunud magama lina all ja konditsioneerita. Ta ütles, et jätab sele jahutama tuba... vaatasin pulti – Helen oli seadistanud 29kraadi AUTO !!!!!
Kell 7 hommikul, kui me magama läksime oli 29 kraadi mõnus, hiljem Helenil hakkas külm. Ühesõnaga suures piinas ärkasin ma kell 10 ülesse. Vahepeal oli koristaja piilumas käinud. Ma mängisin surnud tuvi – et ma magan.
Infotunnid. Ma ei taha neist rääkida.
Õhtul kella 7ks saime valmis ja mina ruttasin sööma. Sööme kõrval hotellis. Pole paha, päris hea kanamöks ja ühed parimad ahjukartulid.
Lippasin ka supermarketisse. Tomati hind €2 Piima liitri hind €1.45.
Linn on välja suremas. Turismi hooaja lõpp.
Oma hotelli fuajees on meil tasuta internet. Selgus, et ka rõdul on, kui arvuti seina müürile panna.
Helen on mu selle nädala toatüdruk. Katja küsis, et kuidas Helen meeldib. Meeldib, vastasin mina, kuid ta on liiga kõhna –pole minu maitses 

FW: Nalja filoloogidele

 

Soomlane ja rootslane hakkasid vaidlema selle üle, et kumma emakeel on
ilusam. Kuna nad ei suutnud kuidagi kokkuleppele saada, siis nad
küsisid abi Briti filoloogilt. Filoloog palus mõlemal tõlkida oma
emakeelde Percey Shelley luuletuse:
"Island, island,
Grassy island,
Grassy island's Bride."
Soomlane tõlkis esimesena ning soome keeles näeb see luuletus välja nii:
"Saari, saari,
Heinäsaari,
Heinäsaaren Morsian."
Nüüd oli rootslase kord ja tulemus on siin:
"Ö, ö,
Hö ö,
Hö öns Mö."

Nii kallid lugejad, sõbrad!
Väga vabdnad. Jätsin oma blogi unarusse, vahepaeal uuega tegelenud.
Aeg lendab kiiresti. Seda lauset võib mu blogis tõesti mitu korda kohata. Aga niii ta on.
Minu puhkus on otsa saamas. Ülehomme olen lendamas Küprosele, nii et siia blogisse hakkan kindlasti kirjutama oma "reisimuljetest". Paraku sinna ei lenda ma omal vabal tahtel, et rannas palmide all päikest nautida, vaid siiski tööle.
See hooaeg tahan ohtralt ka kirjutada oma tööst. Et inimestel oleks ettekujutus, mida meie, giidid reisiesindajad, teevad ja millises keskonnas me elame.. ja kas tõesti meil on nii hea nagu võõras turisti silm seda näeb.

Praeguseks ma aga pakin ja kohtumiseni Küprosel.

MB E 230 110 kW -96, elegance, kasutatud, sedaan, tumepunane metallik, heas korras, bensiin, tagavedu, manuaal, kliimaautomaatik, puldiga kesklukk, ABS pidurid, turvapadjad, signalisatsioon, valuveljed, nahkkattega rool, roolivõimendi, elektriliselt reguleeritavad peeglid, elektriaknad, klaasist elektriline katuseluuk, välistemperatuuri näidik, peatoed ees, peatoed taga, nahksisu, CD stereo, istmed (istmesoojendused)
60 000.-

TINGI! VÄGA KIIRE!

5271987
razziar@hotmail.com

Ahoi!

Tükk aega peale õudusunenägusid ei ole kirjutanud ju.

Vahepeal suutsin käia rännakul, kvalifikatsiooni läbimas, mida ei läbinud. Kuid sellegi poolest olen väga rahul kõigega. Ülehomme oleks olnud uus katse, kuid paraku jääb see ära- ülevoolt poolt saadeti mulle sõnum, et sinna minna pole vaja... nimelt paar ÖÖD tagasi juhtus mul õlaliigese..emm..ööm luksatsioon. Kes meditsiinikeelt ei mõika, siis õlaliigs oli paigast ära.

Ciyaga käisime ülevaatusel, kus saime 74,5 punkti. Pole vist paha. Alati võiks rohkem saada. Häid punkte saime hüppe eest 8.5! Aga kuna oleme liiga väiksed.. siis finaali meid ei taheta.

Valmistun Egiptuse reisiks. Plaani järgselt peaksin lahkuma juba 6.o9. 2 nädalat veel. Ai kuidas ma ei taha. Kuid.. pole midagi teha. Peab!

Hakkan tasakesi õppima.

Valutan õlga!

Vaimud ja veidrad unenäod.

Eile hommikul ärgates, kargasin isa juurde, karjudes et mul on toas vaimud. Viimastel aegadel näen imelike unenägusi. Kohutav!

Kes seletab lahti?

Olin Pallases ja hakkasime ühistrenni minema, kui äkki Enge võttis ühe Stübbeni sadula, millega ma tavaliselt sõidan ja ütles, et nüüd sõidab tema. Mulle pakkus aga Pessoa sadulat. Ma keeldusin. Ma olen kiindunud ühte istmesse...tagumiku all peab olemas kas Mercedes või Stübben. Läks kakluseks. Kohale kutsuti Janika, kes koheselt probleemi lahendas. Minu võit =) Läksime Janikaga seenele. Mööda Pallase põldu jalutades ja arutades juhtunud, jooksevad meile vastu metskitsed. Kaks tükki! Janika vehkles kätega, et nad seisma jääksid, aga nad jooksid meist mööda. Hüpates üle aia, suutsid mõlemad kitsed kukkuda kaelad pooleks ja... surnud.

Kahtlane unenägu!

Järgmine öö ( täna) nägin aga sellist asja....

Läksime perega kusagile medical keskusesse "ekskursioonile". Kuna ma oma õega viimastel aegadel eriti läbi ei saa, siis ka unenäos oli ta täielik BITCH.

Medical center oli jaotatud mitmeks suureks saaliks. Ühes neist oli inkubaatoris vedelev verine mees käte-jalgadeta... need rippusid tema kohal. Minu blond õde läks muidugi seda meest katsuma ja tõmbas mingi juti sealt pihta... karjudes jooksis sinna poole hull leiutaja-arst. Jube vaatepilt.

Jalutasime edasi, kui ühtäkki olime raamatupoes, kus poemüüjaks oli meie peretuttav- HAMBAARST :S

Vahepeal õde käis jälle mingi jullat ära varastamas invaliid-mehelt mingi otsik, mis oli ta peas kinni kiilunud. Läbipaistev plastmassist vidin.

Hambaarstilt ostin Oma Hobu ajalehe üllatavalt odava hinnaga, ainult 11krooni!!!

Medical centris hakkas karjuma sireen, politsei tuli kohale ja kõik pidid ära minema. Vanemad ja õde jooksid auto juurde... mina aga ei jõudnud neile järele... Oma Hobuga.

Nad pidid ära sõitama. Mind ei oodanud. Jooksin täiest jõust neile järgi, kui oli Lasnamäel bussi lõpp-peatuse juuures jooksmas, suits hambus... ja karjudes et isa ootaks, aga ta ainult kimas minema.

Kõrvalt näen politsei auto jäi seisma. Pauk. Tundsin kuidas kuul läbis mu naha ja peatus maksas...Lumi oli maas. Kukkusin maha, truult hoides Oma Hobu kaisus... nägin vilkureid ja minu põlevat suitsu. Küsisin, mille eest. Konstaabel vastas - nüüd tead kui võõraid asju võtad. Surin, lõpp.

Ärkasin ülesse. Maks valutas! Aii!

Seletused??????

Aeg.

Aeg lendab kuramus kiiresti. Näed, ja juba pool suve möödas. Sama palju mu puhkusestki. Septembri alguses teen minekut soojale maale. Raha teenima.

Vahepeal sain endale rännakupisiku ka kaela. Eks see on mul eluaeg olnud, aga kuna hüpata ma karda, koolisõitu ei oska.... mis siis muud üle jääb - rännak.

Rääkides Janikaga sipake juttu, ei olnud tal midagi selle vastu, et ma tema armsa soojaverelise traavliga ringi kärutaks ja Virve talus kvalifikatsiooni läbi teeks. Kui see meil õnnestub. Hi hi hii.

Eks see sama aeg näitab.

Eile käisime metsas. Maire Anuga (see rahulik pommikindel mära), mina Mitsuga. Oletasin jubedamat.

Tegime kiirema 8km ringi. Kuna avastaisn oma telefonis jube laheda asja, mis mõõdab kiirust, pikkust ja näitab sulle ka GPSiga läbitud rada, siis meie keskmisek skiiruseks oli 9.1km/h. Kõik oli see arvestamata. Anu oli omadega läbi. Mitsul oli kama 13 - ta oli K. Graversoni juures küllaltki hea trenni teinud.

Mistress

Heureka, vanamoor. Vaesekest piinavad pidevalt parmud ja kärbsed, mille peale ta väga närvi läheb. Olen proovinud putukatõrjet, aga see ka ei aita. Ehk keegi oskab miskit head siti-satika emmalehoidmis vahendit soovitada???????

Heureka

Pallase Karikas 2009 ja Juunioride EMV 19.07.09

Laupäeval sai tallis käidud. Marko Velloga tegeles raja lõppviimistlusega, Kertu ja Co värvisid latte (mitte rännakuks), Janika niitis muru =)

Mina otsustasin ka miskit teha - pesin oma hobuse esimest korda elus :D Kui enne oleme proovinud voolikust vett peale lasta, siis talle see ei meeldinud ja lõppkokkuvõttes olin mina see, kes märg + porine olin. That's Ciya! Aga seekord olin ma kavalam ja pesin ämbrist+voolik. Ilm oli tohutult palav. Parmud sõid otseselt ära. Liivakoplisse olid pandud meie külalised Prodway ja Sebastian, kuid need me kiiresti kolitasime talli tagasi. Need tüübid paigal ei seisnud.

Ciya pestud - ka talli parmude eest kindlusesse peitu. Šampoon on eriliselt hea, karv on pehme, siidne. Mmmm.

Nelja paiku läksin Heurekaga platsile. Tubli on. Harjutasime jalavahetusi. Progress. Vahepeal tulid Astra koos oma seltskonna ja hobustega.

Sauna juurde oli pandud õlletelk - pidu võis alata =)

Tallis ringi kolades tuleb mulle vastu ÕNNE! Opaa! Millal me küll viimati nägime. Ei tundnud ära mind, ütles. Saan rikkaks! Voh. Õnne tuli Kairitile kaasa elama. Oh mäletan kui Kairit ja Kalli veel pisikesed olid. Aasta oli 2000! 9 aastat tagasi! Oh sa jummel. Mis tähendab, et tunnid on pikad, kuid elu on lühike.

Kaua me ei jõudnud olla - lippasin koju, magama.

Pühapäev, võistluspäev.

Pallasesse jõudes vaatasin, et enamus rahvast on telgi juures. kell 07:30! Loogiline. Treikusi tuli ööga juurde, tulid Selva rahvas ja ka hiidlased, Tikud, olid kohal.

Rõdult karjus Jaanika, kes ei suudnud oma silmi uskuda, et ma nii varakult tallis olen. Ha!

Katrin jooksis ringi. Tal oli kaasas vaene kutsikas, kel mingi soolepõletik vms.

Kell 8 pidid kohtunik ja vet jõudama.

Jõudsidki.

Talli ees on meil Vello meisterdatud laud. Kena, pikk laud, kuhu ladusime oma läpakad ja paprid laiali. Alguses mõtlesin, et ma olen pealtvaataja ja niisama meelelahutaja =) kuid kohtunik Einaste leidis mulle kiiresti tegevuse ja suunas mind sekretariati. Kui tore.

Vetkontroll.

Arvi vaatas hobuskid üle, kõik sujus, kõik said starti.

Esimene start oli 50km EMV ja vabaklass koos. Kell 10:00 panid nad suure pauguga minema. 10:30 30km vabaklass. Ja nemadki läksid.

Mõtlesime, et nüüd saab kohvitada ja keelepeksu harjutada. Kui äkki jookseb Rändur, karjudes, et hobused panid üle kaela. Ca pooled olid saanud sopaseks =) Juu see liinialune koht oli pehmeks läinud (soo). Eilmine õhtu käis Kerttu ja Co seal sõitmas, vajusid küll, kuid ei arvanud, et nii hullusti. Võistlejad olid kaelani sees. Wooh! Heigo Rohtla mainis, et on ka hullemat näinud. Kiiresti pandi pead kokku - mõeldi välja alternatiiv. Edaspidi sujus kõik hästi.

Vahefinishisse tulid 30km kvalifitseerujad. Meie talli Lonny oli nende seas. Tubli =)

Neile järgnesid ka 50km sõitjad. Möllu palju! Kiiresti pidi toksima kõik ajad sisse, et arvutas aja välja, millal II start. Lombakaid ei olnud.

Ja näd läksid jälle.

Kohvipaus, keelepeks ratsutajate moodi :) Huvitav oli kuulda seltskonna kogemusi, seiklusi.

30km omad jõudsid kohale. Elus-terved. Päeva hero oli meie kohalik arst Joel, kes sõitis Africanaga.

Järgnes pooletunnine paus ja vet-kontroll. Kõik kvalifitseerusid.

Ja äkki keegi karjub: "Tulevad, tulevad!"

Einaste jooksis finišiliinile, selline möll käis. Jadu ja Nobel panid võidu, kes esimesena jõuab. Jadu võitis! Kairit Nobelil arvas, et hobune otsustab ise, mil pidurdada, kuid hobuse otsus oli pidurdada vastu elektriposti. Õnneks Kairit viimasel hetkel otsustas siiski ise :D Vaatepildist karvad tõusid püsti.

Kolmandana tuli Sebastian. Neile juba rahulikumas tempos järgnesid Arhuskonventsioon, Vilgas, kena täkupoiss Mikastro, Adidas, Surra-Murra-Donna. Graversonide hobuseid ei olnud näha. Aja möödudes neid ikka ei olnud.

Askant oli viga saanud. Ju Byron (Tamook) ja Admiral B ei tahtnud kaaslast üksi jätta. Ega ei tea, mis toimus. Lõpuks tulid, kuid Askandita. Anneliis oli jala koju tulnud ja vahepeal lippas kohalikke juurde vee järgi. Hiljem selgus, et vee kõrval olid ka kenad noormehed olnud. Hihihi!

Vahepeal finišeerisid ka vabaklassi sõitjad, keda oli ei rohkem ega vähem -3

Egle Kalev hobusel Frank-Fränk jõudsid esimesena, neile järgnesid Mahal Zadida Astraga ja Mari Brethilaga. Kahjuks viimane vet-kontrollist edasi ei pääsenud longe tõttu.

Autasustamine. Kõik olid niivõrd väsinud, et ei jõudnud plaksutadagi :D

Võistlus läbi. Mõnus atmosfäär, väsinud hobused ja ratsanikud. Osad läksid kohe minema, mõned jätsid hobused puhkama ja ise läksid Viitna kanti ujuma.

Arvan, et enamus jäid rahule isegi selle mudaauku arvestades. Räägitakse ju, et mudavannid on tervendava toimega ;)

SADULA PASSIMINE

Sadula passimine.

Aastal 2007 sai käidud Inglismaal. Walsall linnas, kus asub Jabez Cliff Sadlery, Barnsby sadulameistrite juures õppimas sadulapassimist. Siin juures tänan Anu Kulli, kes mind sinna teele saatis =)

Panen siis lühidalt kirja:

Kõigepealt tuleb tutvuda seljalihastikuga. Sadulat kannab põhiliselt selja pikilihas. Sadula alla jäävad ka trapetslihas ja selja lailihas.

Olen palju märganud, et sadulat on valesti selga pandud, kas siis liiga ette või liiga taha. See ei ole tegelikult väga raske.

Kui sa paned sadule hobuse turjale, vajutades esiotsale, suuna see tahapoole kuni tunned nö. ta kukuks lohku ja jääks paigale. Kui selline variant ei tule välja, siis vaata, et sadularaam oleks hobuse abaluust 2näpulaiust taga pool ( see on ka see koht kus sadulapassijad võtavad alati mõõtmeid, et hobusele vastav raam valmistada).

Kitsas sadul:

Sadula esiosa on tunduvalt kõrgem ning sadularaam avaldab survet mõlemile turja poolele.

Raami surve tekitab aga trapetslihas valu, ja võib põhjustada ka muude lihaste valulikust (nt. nimme l. Lumbar mscl.).

Ebaühtlane sadulapaneelide jaotus.

Liiga kitsas sadul joon.1

Liiga kitsas sadul joon. 2

Lai sadul:

Kui sadula esiosa on tugevasti vastu turja. Sadulapassimisel vaadatakse, et sadula esiosa ja turja vahe oleks minimaalselt kolm näppu (ratsanik peal istudes 2-2.5). Liiga laia sadula esikaar avaldab survet turjale ning võib selle ära hõõruda tekitades valu. Sadulapaneeli jaotos on ebaühtlane.

Paljud arvavad, et lambanahk, porolon – või geelpadi päästavad laia sadula puhul, kuid nii see ei ole. Seda võib küll ajutiselt kasutada, kuid siiski tekitab see hobusele tohutult palju ebameeldivust ja võimalik, et valu.

Sadula paneele on võimalik ümber teha, juhul kui nad ei ole "close contact". Kuid siin jällegi eksitakse. Kui raam ei vasta hobuse suurusele, siis ei aita paneelide toppimine vaid tuleb paraja raamiga sadul endale muretseda.

Olen kokkupuutunud ka sadulatega, mille raamid on nn. vetruvad: Ilma ratsanikuta oleks see nagu OK.. kuid ratsaniku raskuse all vajus see sadul laiali ja oli silmaga märgatav hobuse valulikus.

Korra on olnud ka juhus, kui kutsuti mind kohale, sest väidetavalt sadul on lai ning vajub taha ja ka tagumine paneel ei püsi hobuse selja vastas. Selgus, et ratsanik sõitis suht lahtise sadulavööga.

Uue sadula ostmisel arvestage hobuse vanust, tema vormi. Noorel ja treenimata hobusel on lihas arenemata, mis võiks tähendada, et peale trenni ja lihasmassi arengut algushetkel paras olev sadul võib muutuda kitsaks.

Internetis on palju linke ja videosi, kus õpetatakse sadulapassimist, kuid kõige õigem on siiski alati kutsuda sadulapassija, kellel on praktikat ja teadmisi selles valdkonnas ning veenduda, et see sadul on õige ja sobib teie neljajalgsele sõbrale.

Me peame hoolitsema selle eest, et neil oleks hea.

Muffinid!

2muna

1dl keefirit.

1,5dl õli

1tl vaniljesuhkr.

1.5dlsuhkurt

2tl küpsetusplbr

1/2 tl soodat

1/4 soola

4dl marju

_____________

1.klopi kergelt munad

2. Sega sisse keefir, õli ja vanilje suhkur

3. sügavasse kaussi pane jahu, suhkur,pulber,soda ja sool

4. sinna juurde pane marjad ja apelsinikooor,segahoolikalt

5. nr 3kaussi sega juurde nr 2 möks. sega ettevaatlikult.

6. pane taigen vormidesse

7. küpseta 200kraadi juures ca 25min. kui on jäätunud marjad, siis 5min rohkem

• Pallases kõik valmistuvad võistluseks.

Toimetatakse, ehitatakse rada, tülitsetakse ja lepitakse jälle ära. Pingeline aeg. Kes ütles, et võistluste korraldamine on kerge.

Eile otsustasin, et võtan Sheikhi asemel Triinu kaasa (smile), kes võiks mind natuke klõpsutada. Heureka on paarinädalaga edasi arenenud (lihasmass ja toonus). Nagu selgus peale šõud trenniplatsil, oli minu suhtes palju kriitikat ringi liikuma hakanud. Eks seda oligi arvata. No.. mis teha, mis teha.

Ciya sai oma Horseware komplekti kätte. Mina olin muiudgi õnnelikum kui hobune. Ha ha. Punane sobib. Ostsin meelega suurema varuga - me ju kasvame.

• Strateegia muutub. Kui arvasin, et targem oli Ciya peale Pallase Karikat boksis hoida, siis nüüd on mul siiski arvamus, et küll ta talvel jõuab kodus passida. Pealegi tallis hakkab peale võistlusi GENERAL remont pihta ja ruumid on pisut tolmused. Seega las elab õnnelikult karjamaal. Väike trenn ja asi ok. Paks laps - ilus laps. Ega me nii tümakad ka ei ole. Boksis passimine on siiski suur piin hobusele. Veel suvel kah. Putukatõrje on ostetud ja ka saba on, et neid eemale hoida. Elu läheb edasi...

Heureka

Ciya uues kuues