Ja ongi lõpp. Istun parajasti Arhuse lennujaamas. Minuga ootab lendu veel 6 inimest. Ja boarding on juba 10 minuti pärast. Esimest korda elus mul paluti kaaluda käsipagasit. Ja üllatus-üllatus see oli liiga raske. 8kg tohtis, kuid minu oma kaalus 10.5 Aga selle eest mu põhipagas kaalus kokkuvõttes 23 + 7kg ja lisaks maksa ma ei pidanud. See rõõmustas. Talliomanik, Kristina, sandis mulle palga kätte, mille üle olin väga rõõmus. Lahkusime üksteist kallistades ning lootes tulevikus suhelda. Super inimene on!
Viimane nädal üldjuhul venib väga aeglaselt, kuid selles tallis nii ei olnud. Olin niivõrd tööga hõivatud, et aeg lendas nagu niuhti. Viimase päeva veetsin Arhuses:
Käisin kohalikus Ghettos, kus elavad idamaadest immigrandid. Käisin Araabia turul. Sõin shawermat. Therese õe juures sõin molukheyat Liibanoni moodi. Jäin magama vaadates muusikavideosid. Nunnutasin tema aastast poega. Sõitsin jänest kohaliku bussiga. Maksin liiga palju bussisõidu eest Arhusest Tierstrupi. Nägin maailma naljakamat meesterahvast maailmas. tal oli pikk habe ning potisoeng ja üleüldse meenutas Ameerika 17saj. talupoega.
Paus.
Nüüd istun juba Copenhageni lennujaamas. Ootan oma lendu, mis väljub pooleteise tunni pärast. Ja lendangi koju. Ei oskagi öelda, mis on mu plaaniks, sest mu märkimik ootab mu “käsipagasis”, mis on kusagil pakiruumis ja laadimist ootamas.
Mida ma teen Ciyaga? Kui on sul selline mära ja pealegi mitte halva sugupuuga, siis natuke kõle on mõelda, et ehk suudan ta ära rikkuda. Aga lubasin ilusa video teha ja saata Taani – seal nad vaatavad ja hindavad ta üle. Homsest on ta puhkus läbi.
Ootan edasi oma lendu…
