Giidi elu

Eile helistas üks mureliku häälega turist. Ütles, et tal on ekstreem olukord ja üks tema reisikaaslastest peab  kiiresti Jerevani lendama. Palus, et ma kiiresti midagi välja mõtleksin, sest “ühel tegelasel” suri isa ära. Salvestasin telefoni ära, kuid kuna helistaja end ei tutvustanud, siis panin telefoni nimeks hr. S (S nagu surm, surmajuhtum).

Koheselt nuputasin välja, kes võiksid Armeeniasse reise teha. Loogiline, et Pegas peaks seda tegema. Natalja ütles, et nende esimene lend on alles novembris. Meeleheitlikult palusin, et ehk ta saaks uurida. Olin väga mures meie turisti pärast.

Kolme minuti pärast helistab Natalja ning annab Tez Touri Leila numbri, kes tegeleb lennupiletite bronniga – väidetavalt neil olemas Jerevani lend.

Valides pr. Leila numbrit, heliseb valvetelefon. Ekraanil vilgub S!

Telefonis oli härrasmees endast natuke välja ja küsis, kas ma olen jõudnud (10minutiga) talle lennupiletit leida. Palusin, et ta annaks mulle vähemalt pool tundi, kuna me ise ju lennupileteid ei müü, seega pean kasutama oma kontakte, et leida otsepilet. Hr. S aga tõstis natuke hääletooni, et kuidas ma siis aru ei saa, et see selline ekstreemne juhus ja seda ei juhtu iga päev ja et ma teeks kiiremini. Ju hr. S arvas, et mul on kohe tagataskust kõik lennupiletid võtta.

Samal hetkel valisin teisel telefonil Leila numbri, kes lõpuks ütles, et vabad kohad olemas ülehomme ja hinnaks 350USD.

Palusin hr. S-l saata sõnumiga oma passiandmed, et saaksin kiiremas korras broneeringu ära teha.

Möödas on pool tundi, tund, kaks, neli, öö…

Hommikul, kui läksin linna ekskursioonile, tuleb valvetelefonile järgmine sõnum:

S: väga kena sinust, aga leidsime juba lahenduse. Kas ma tohiks sind õhtusöögile kutsuda!?

ÕU MAI GAD!

Soovisin vastata, et aitäh kõht on täis.

Triinu käes oli valvetelefon ja ta viisakalt keeldus. Hr. S oli aga saatnud sõnumi tagasi, et tal on kahju ja et ta tahtis vaid lobiseda.

 

Nüüd aga puhkan natuke – öösel on Kairosse minek – uut viisat vaja.

Sharm week 2

Teine lend on sisse tulnud. Rahvast palju, aga siiski ei lähe asjad nii nagu ma tahaks. Eks alguse värk.

Eelmine nädal juhtus meie Delta korteris päris mitu koledat asja. Esiteks kui ma koju jõudsin, avastasin oma toas suure veelombi, mis tilkus konditsioneerist alla. Tore. Pool voodit oli märg. Jumal tänatud, et ma oma öökapil tehnikat ei jätnud.

Helistasime maintansi, kes jõudsid õnneks kümne minutiga kohale. Kaks noormeest, üks neist redeliga, hakkasid mu toas sehkeldama. Mina vaatasin pealt nagu korralik koduperenaine, meeleheitel Sharmi koduperenaine. Konditsioneer oli lahti poogitud ja mida ma näen – see oli jääs. Ma külmutasin konditsioneeri ära!!!!

Järgmine probleem oli meil kohe käepärast – pesumasin. Siis kui keegi noormees oli selle köögis seadistunud ning meie seina sees on olemas üks auk, kuhu käib voolik. Millegi pärast pesu pesemise ajal oli kogu vesi sellest august välja tulnud, tekitades suure mere meie köögis. Redeliga noormees ei osanud midagi sellega teha. Küsis ainult, et kas ma olen moslem ja et kas ma tahaksin mõnd raamatut islamist. Noormees lubas et kümne minuti pärast tuleb pesumasinate asjatundja.

Kümne minuti pärast tuli aga redeliga noormees tagasi raamat käes. Kui vahva, et see raamat oli araabia keeles. Panin ukse kinni ja hakkasin raamatut sirvima. Iiiiiiiiiiiiiiiiiiik! Mu silmad muutusid sama suureks kui 5kopikat! Tiitellehe peal oli kirjutatud midagi araabia keeles ja alla kirjutatud TELEFONI number. Kas tõesti see redelipoiss arvas, et ma helistan talle. Kui jube!!!! Sellist asja ma poleks ealeski uskunud.

Sharm on üldiselt hukka läinud. Nüüd ei saa enam ka rätikuga ringi käia. Kohutav! Ma hakkan tasapisi vihkama seda linna – see ei ole Egiptus! See ei ole see sama Sharm, kus ma oma egiptuse seikluseid alustasin. Kui ausalt, siis ootan juba pingsalt hooaja lõppu, et aega veeta kas Kairos või Alamneinis, või kodus Eestis. Aga mitte Sharm!

Sharm El Sheikh – turistikas nädal no. 1

“Turist ei ole vaid inimene suure seljakotiga. Iga üks, kes tuleb Sharm El Sheihi lennujaama hotellivaucheriga, on turist ja selleks ta jääb!”

Salam folks!

Üllatavalt ilusti läks meie hooaeg lahti. Laupäeval oli Triin natuke närvis, aga mina jäin õnneks külmaks. Pole vaja meil kahte närvis kaltsupead. Jah! Kanname mõlemad ju Triinuga rätikuid. Ja ütlen ma, et mulle see meeldib. Väga!

Lennujaamas läks kõik libedalt. Turistid tulid suurte naeratustega ja alkoholipilvedega nende ümber. Nagu alati. Eesti õhk tasuta toitlustamist ei paku, seega inimesed olid ostnud hulgaliselt veini ja muud kraami tax-free poest.

Infotunnid toimusid kohe peale saabumist. Seda viga ma ei korda. Kui keegi loeb seda blogi ja kunagi läheb reisile, siis ütlen teile: INFOTUND EI OLE VAID SELLEKS, et ekskursioone teile müüa, vaid on  vajalik informatsioon, mis puudutab eelkõike teid. Mina, kes oled Egyiptuses elanud üle nelja aasta pole seda vaja – ma saan hakkama. Mis juhtub aga teiega? Tabasse läks palju inimesi ja kui järgmine päev infotundi sõitsin – kohal oli vaid kolmandik. “Kus kõik teised on?” küsisin ma. Vastuseks sain “EI TEA”. Taba on kauge koht ja meil ei ole seal otsest esindajat. Ja kui tuleb kätte reede, mil kõik tahaksid teada ärasõidu aega, siis REEDEL mul ei ole aega vastata telefoni kõnedel ja sms’idele. Üks giid on ekskursioonil, teine aga tegeleb hotellidega see päev. Aga sellegi poolest ei saa ma vastamata jätta neile. Kurb, milline kohtlemine, eks ole.

Aga on ka häid turiste olemas. Mulle väga meeldib ekskursioone läbi viia, eriti neid, mis tulevad mu hästi välja ja mida teen südamest.

Nagu täna oli mul linnatuur pisikese grupiga. Ühed naisterahvad olid minuga juba Kairos käinud, ja nüüd nad võtsid täispaketti jälle. Linnatuuril oli eriti mõnud. Pole seda ekskursiooni läbi viinud 2.5 aastat. Aga, ma olen staaaaar!  

Mustapha mošee juures oli ma meie turistide poolt eriti populaarne ja kõik soovisid muga pildile jääda. Rita-  fotomodell.

 

l