Ciya De El Amarna

Yasis!
Nii öeldakse Küprosel tere. Kuna küpros on poolitatud kaheks, siis suurem osa saarest räägib kreeka keelt – tänapäeva slänge täis iidne elleni keel 
Neljapäeval üllatuseks jõudsin ma väga vara lennujaama – tervelt kaks tundi ennem. Isa nagu alati saatis. Tolgendasime natuke Lennart Meri lennujaamas ringi. Kes on tähele pannud plakatit, mis ripub seinal enne turvaväravate tsooni? Tez Touri plakat, kus on kujutatud varbad. Mulle ei tuletanud see meelde üldsegi mingit rannapuhkust, vaid pigem et „ Jalaseen elab veel – osta kondoom ja kaitse end“.
Enne äraminekut kõndisin paradiisist läbi – „TaxFreeShop“. Seekord ma ainult imetlesin.
Nagu alati, istusin ma seal, kus peaks olema business klass. Kuid seda seal ei olnud. Milline pettumus.
Eesti õhk on külm, sama on ka Estonian Air. Ma arvasin, et kui ma sealt kunagi välja saan, siis saab must ära külmunud jaanivorstike. Õnneks väljudes sulasin ma kiiresti ära.
Maandudes Larnaka lennujaamas, kapteni välitermomeeter näitas 24kraadi. Aga ma ütleks, et tuuline oli, mis tegi asja külmaks. Lennukist väljudes, karjus meile kohali: „Tjere tjulemast Kiupriosele“
Ma ju armastan oma kontorit! Te kõik teate seda! Eriti siis, kui nad saadavad mind kusagile Limassoli 32inimesega, keda peaksin majutama meile uues hotellis.
Kuna ma olen seal esimene kord, siis kohalik rep ütles, et sõita on 1.5h. Ma ju tubli suuga bussis räägin, et sõidab poolteist tundi, passid letti, täidame reg. Kaardid, saame võtmed ja tuttu magama. 1.5 tunni asemel sõitsime 30 minutit. Hakkasin bussijuhiga riidlema, et mis see olgu. Ta kehitas õlgu, ütles, et tegelikult sõidabki 1.5 tundi, kuid seda ainult Tallinna autojuht, kuid kuna tema on britt, seega sõidame ½ tundi.
Rahvas majutatud, aga whoops! Üks noor paar ühtäkki avastas, et nad on siiski teisest kuurostlinnast. „Kuidas see võimalik on,“ küsisin endalt. „lugesin, et mul bussis 32 inimest ja sõidame Limassoli“. Selgus, et noored ei teadnudki, kust linnast nad on, ja kas üldse pidid küprosele tulema. Nende süü! Ja samast hotellist kaks naisterahvast ei tulnud meie transfeerile, seega minu arv bussis klappis.
Kohalik giid, kes oli kohaliku firma bossi poeg, kutsus mulle takso. Nimed on neil eriti raksed ja mulle meelde ei jää, seega panen enamusele hüüdnimesid. Sellele näiteks Jeerikupoeg.
Vahi aga, mis ilmus respa ette: Mercedes Limusiin. Mõtlesin, et kas see on mulle selle eest, et ma ei saanud oma äriklassi? Igatahes seest meenutas see auto vanasti Sharmis olevaid Peugeoti parsasid. Automaat käigukastiga, sõitis auto minu ja kahe eksinud turistiga lennujaama, kus istusime Heleni autosse ja põrutasime juba õiges suunas. Õnneks nad elasid samas hotellis.
Hotell, Mandalena. Uus Guinea 5tärni. Tegelt ilus nõukogude aegne 3tärni. Köök olemas. Kaks tuba, rõdu, mille paksude seinte pärast ükski arvuti ei leia WiFit.
Helen on harjunud magama lina all ja konditsioneerita. Ta ütles, et jätab sele jahutama tuba... vaatasin pulti – Helen oli seadistanud 29kraadi AUTO !!!!!
Kell 7 hommikul, kui me magama läksime oli 29 kraadi mõnus, hiljem Helenil hakkas külm. Ühesõnaga suures piinas ärkasin ma kell 10 ülesse. Vahepeal oli koristaja piilumas käinud. Ma mängisin surnud tuvi – et ma magan.
Infotunnid. Ma ei taha neist rääkida.
Õhtul kella 7ks saime valmis ja mina ruttasin sööma. Sööme kõrval hotellis. Pole paha, päris hea kanamöks ja ühed parimad ahjukartulid.
Lippasin ka supermarketisse. Tomati hind €2 Piima liitri hind €1.45.
Linn on välja suremas. Turismi hooaja lõpp.
Oma hotelli fuajees on meil tasuta internet. Selgus, et ka rõdul on, kui arvuti seina müürile panna.
Helen on mu selle nädala toatüdruk. Katja küsis, et kuidas Helen meeldib. Meeldib, vastasin mina, kuid ta on liiga kõhna –pole minu maitses 