Viimane nädal…

Nii ja homme algab mu viimane nädal siin tallis. Ootan koju naasmist. Saan oma suksut näha ja tegeleda edasi varustuse müügiga. See on kuidagi mõistlikum kui sitaviskamine.

Eile võitsin E-bays asjaliku rännakusadula. Vaatame, kas läheb meile selga. Janika just ütles, et ta ei kõnni, vaid veereb. Koduloom on omaniku nägu!!!

Täna mul vaba päev. Öösel ei saanud kuidagi hästi magada ja ärkasin kell 06:30! Oh jeerum. Sofiega käisin lähimas poes, mis oli 2.5km kaugusel. Vähemalt ei vedelenud ma terve päeva voodis ja laiselnud. Taanlased on ka laisad. All on pilt kus näete SUPERMARKETI lahtioleku aega:

Kuigi olen siinse eluga juba harjunud ja natuke on juba ka kahju siit minna. Aga kahju on ka vaadata neid vaeseid hobuseid. Ciya on maailma õnnelikuim paksmagust mära.

Mägeril on väikesed probleemid tööl. See võib tähendada seda, et 7ndal lendan ma Egiptimaale. Paariks nädalaks. Augustis Hispaania või Madeira. Ooo yes yes! Ei suuda ära oodata.

September peaks olema siis see hetk, mil lähen ära päriseks. Ja tagasi ei tule. Vot nii! Ärge lootke, et mingid pulmad tulevad. No way. Väike istumine omade inimestega. Kui sedagi. Igatahes sõrmused on käes mõlemil – nende valimiseks läks kaua aega. Mägedile leidsime Egiptusest sõrmuse, kuid minule sellist nagu tal leida ei suutnud. Tellisin Tallinnas Allan Mägilt. Olen ülimalt rahul. 

Käin igapäev oma rännakuponiga trenni tegemas. Poni, Cartier,  on 173cm kõrge. Issver. Omanik nõuab, et see loom saaks nii koolisõitu kui ka rännakut teha. Koolisõit, tõsi, tuleb sellel loomal kenasti välja. Isegi piaffeed suutsin teha. Väga tundlik hobune. Ei vaja jauramist. Säär kergelt vastu ja juba küljendab. Ja minu täisistakul ei pidanud ka miskit viga olema. Vot, liigne sitaviskamine on häid kõhulihaseid treeninud.

Cartier

Igavus tapab…Selline olen ma peale 3 nädalat. Triibuline

Asi mida ma suudan poest alati osta on FANTA EXOTIC! Kui kellegil on Coca Cola tehases tuttavaid, siis palun öelge neile edasi, et nad tooks Exoticu Eesti turule tagasi! Parim, mis olla võib. Kahjuks siin see pisike pudel maksab 33EEK!!! 

   “Tõesti ei oska öelda, mis loomadega on tegemist. Veerevad hobused. Lihaponid?

Kiire ülevaade toimunud nädalast…

Täna oli Pallasel rännak. Kohutavalt tundsin ennast, sest mind polnud kohal. Minu eelmise aasta rännakumootor Mistress oli täna läbinud edukalt 40km ja seda üleöö ilma trennita. Ma ausalt öeldes tunnen ennast suht luuseri ja ajukääbikuna, et eelmine aasta ei suutnud 32km sõita Virves. Mis toimub!!!

Siin asjad on edenenud juba nii kaugele, et peale minu ja Sofie on juurde tulnud veel kaks neidu Therese ja Emelie. Oh jummal! Kõik kolm mu kollegi on rootslased. Suveks tulnud “puhkama” orjalaagrisse. Ja veel viies tüdruk peaks jõudma järgmine nädalavahetus. Ei kujuta ette, mis toimuma hakkab. Nii palju inimesi. Õnneks mina olen noorte hobuste retsimisest vaikselt ära hiilinud ja sõidan Kristina rännakuloomi välja. Yess! Kristina on ise rännaku Taani Meister 2008. Ja sõidab trakeeni märaga. Praegu on tal ka üks noor 7aastane araablane, kes vajab pingsalt trenni.

Eile oli ühes külapoes sünnipäevamüük. Ja voila! Ma sain endale pms. tasuta Kingslandi jope, Pikkeuri t-särgi, nokatsi ja Stübbeni seebi. Ma ei hakka parem rääkima, et maksin selle eest kopikaid. Eestis ainu jope maksab 2700. Ma maksin pool sellest kogu kupatuse eest!!!!!

Taani ilm on kahtlane. Iga päev sajab vihma. Iga jumala päev. Täna oli mul suur koristuspäev just väljaspool talli. Panin tähele, et töötan kiiremini kui rootsi loodrid. Aga ka palka saan neist 2 korda rohkem (inglinägu peas).

Taanlased on jube laisad. Laupäval töötavad SUURED supermarketid kella 17:00ni ja pühapäeval kõik on kinni. Tööpäevil meie läheduses asuv sjuper market on lahti kella 19:30ni.

Kõik hinnad on samad nagu meil, kuid Taani kroonides ehk kaks korda kallim on enamus asju.

Neljapäeval töötasin postina. Ehk siis noortel tõmmati susikad välja. Ei see ei olnud raske.

Samal päeval Sofie tegeles noortega. Üllatus üllatus – meie tallis on üks Heopsi järglane, kes Sofiest neljapäeval lahti sai. Neiu lõpetas peapõrutuse ja arvatava ribimõruga.

Veel kaks nädalat ja  ma olen kodus. Milline õnn. Kuigi kahju nüüd juba siit ära minna. Kuidagi olen  nüüdseks end leidnud. Aga kuna teine töö nõuab ka palju aega, siis ikka ei jõua, sest võrreldes rootslastega siis minu päev on kuidagi väga sisustatud ja lendab tänu sellele üsna kiiresti.

Kellel vaja ratsavarustust, siis on plaan tellida! Andke teada!

Hoffmani talu (?)

Tervitus!
Nädalavahetus saigi läbi. Olin täiesti üksi. Piuk piuk. Kõige hullem on algus ja lõpp ehk 28 hobuse välja viimine/toomine. Võtab aega tavaliselt 1.5 tundi. Selle ajaga läbin ca. 4km. maha.
Täna oli mul pool päeva vaba. Pidin vaid hommikul natuke koristustöid tegema ja kella 1st olingi vaba kui lind. Kasutasin selle aja magamiseks. Sofiega sai käidud ka lähimas linnakeses Ebeltoftis, kus lõpuks sain normaalselt poes käidud ehk meie nn. Säästukas Minu varudest oli alles 100DDK ja minu arve oli täpselt 100DDK. Ei, ma ei kasutanud arvutit. Lõpuks ei pidanud ma 50 krooni eest ostma juustu. Aga loll ma olen ja Corn Flakes'e osta ma unustasin. Tuleb pudruga hakkama saada. Aga ostetud sai ka palju kommi ja küpsiseid. Sellise töö juures tahad süüa vaid magusat.
Reedel käisid külas ühe väljasõidetud hobuse omanikud - vaatasid niisama trenne pealt. Kui tavaliselt meie "peatreener" sõidab hobuseid libisevaga, siis kui võõrad inimesed või hobuseomanikud on tallis, libisevat peale panna ei tohi. Kui ainult külgratsmed. Kahju on ikka hobustest. Ka minuni on jõudnud lõpuks see kuramuse horsemanshit. Olen üsna õnnelik, et ma tihti sõitma ei pea - nendest hobustest on lihtsalt hale.
Natuke imelikuks on jäänud see süsteem, et meie viimane tööhetk peaks olema kell 8, et oleks vähemalt 11 tundi puhkeaega tööpäevade vahet, kuid meil puuduvad pisemadki kohvipausid. Paned jutti orja nii, et higi lendab siuh-säuh. Ootan 5ndat juulit, kui pean lennujaama minema.
Minu vanad raudninaga saapad on omadega suht läbi. Tundub, et matan nad Taanis ka maha.
Eelmine nädal uppus vares jooginõusse ära. Sitt lugu küll. Vaesest fjordi ponist oleks äärepealt lihasööja saanud.
Täna kuulen et miski krõbiseb külmkapi juures (seal ku me hoiame kuivikuid ja conr flakes'e). Vaatasin, et keegi punnitab mulle vastu. Mõtlesin, et tohoh, keegi oli eriti hea huumorisoonega ja panin sinna hiire mänguasja. Ütlesin Sofiele, et seal rott. See vaatas mind kahtlaselt - a'la ma olevad seda nii rahulikult öelnud. Vaatasin ise uuesti ja oooh sa juuuudas! Elus värdjas! Otsisin koridorist kassi ülesse, aga vana kõuts ehmatas ise ära kui see hiir hakkas tema peale jooksma. Ja mina süüdistasin Sofiet, et ta mu präänikuid näksimas käib. Ha!

Ja ongi läbi saamas mu poolik puhkepäev. Vähemalt täna ei pidanud tegema tallitööd ja bokse koristama, seega ka mu jalad on muutunud palju rõõmsamaks kui muidu =)

Täna peaks ette võtma pärsi mitu hobust. Esiteks kaks noort vaja sadulasse panna. Dior saab täna ratsaniku endale selga. Noor must täkk Traüm, saab kordet päitsetega. Eile käis küropraktik, kes vaatas ka hambad üle ja tegi osadele hobustele nõelravi, ütles et täkul palju susikaid. Järgmine nädal on nende väljatõmbamine. Iiu!

Homme tuleb üks ostja hobust proovima. Sõitmas ta käis juba, nüüd tuleb proovib hobusega tegeleda (käe kõrval, kordel, ise saduldab jne). See tähendab, et ei pea Collinile patse pähe tegema ega valgeid pindesid peale siduma.

Lippan talli!

MM avalöök jääb mul nägemata. niuuuts!

Tervitus vihmasest Taanist!

Oh jummel! neljas päev ja väljas sajab vihma. Juudas, juudas! Oleksin pidanud ikka kodus istuma. Kaja mainisi, et sai täna kodulinnas päikest võetud. Urr!

Nädal peaaegu läbi. Veel 3,5! Ausalt, tahan koju. Kuigi kolme nädala pärast mõtlen, et mul kahju siit minna.

Stald Juul, kus töötan, on "müügitall", mis tähendab et hobused tulevad-hobused lähevad. Tegu on konveieriga. Toon näiteks ühe noore taani soojaverelise mära Dior nädalagraafiku:

Esmaspäev: korde (esimest korda elus, valjad+suulised+sedelgas)

Teisipäev: korde (teist korda elus, valjad+suulised+sedelgas+libisev)

Kolmepäev: korde (valjad+suulised+sadul+libisev)

Neljapäev: korde (valjad+suulised+sadul+libisev+ratsanik)

Seinal ripub 5paari libisevat ratset!!!! Ma jään vanaks? Või saab must varsti horsemanshiti fanaatik?

Hobused ka vabas olekus kõnnivad pea rollkuris. Karjamaal!

Teate, kui koerale näitad konti, hakkab tal ila jooksma. Siin jookseb ila hobustel, kui nad heina näevad. Kusjuures süüa saavad nad kogu aeg (karjamaal on pidevalt põhk ees, hommikul silo, päeval silo, õhtul silo, ööseks silo + jõusööt 2 x päevas + suhkrupeet). Keegi neid ei näljuta, kuid need hobused on pidevalt näljased. Ja mis kõige jubedam, et lähevad omavahel üle boksi kaklema. Dioril oli täna nina lõhku hammustatud.

Koolisõit, koolisõit. Peatreeneril Swarowski kristallidega püksivöö ja 3cm kannused. Muidu tore neiu, kuid näost näha, et paar kromosoomi on puudu!

Mu jalad... karjuvad!

Ämblikuvõrk, väga populaarne siin

Talli sisehoov, kollane elumaja

Liivaplats

Gubbe

Aramani, Charlie, Krumme, Lace, Frida

Dior

P.S. Maged sai Eesti viisa ja loodetavasti tuleb juulis. Ooooh! I am waiting!!!

Velkommen til Danmark!

Eile pärastlõunal alustasin oma lühikest rännakut Taanimaale. Estonian Airi lennukikapten oli üsnagi kärme ja tubli. Maandumine oli ka äärmiselt meeldiv! Venemees, mis teha.

Coppenhagenis oli üsna soe, mis sest et väljas ma ei käinud, vaid istusin 2 tundi kuni väljub lennuk.... Århusesse. Taani pealennujaam on üsnagi suur transiidipunkt, seega selleks, et jõuda terminalist 4 terminal 1te, kulus mul ligi 15-20min. Tualettruumis käimata!!!

Leidsin WiFi nurga, kus oli vaid 1-2 vabakohta, kuigi WiFi tunnihind oli 40DKK (ca 80EEK). Vaatasin rahulikult india filmi. Miskit süüa osta ma ei saanud - kartsin oma istekoha kaotada. Minu kõrvale võlus end 2-3 aastane tüdruk, lutt suus. Toetas pea mu käele ja nõnda vaatasime filmi.

Lend ülalmainitud kohta, sujust veelgi paremini kui eelnev ja kestis alla 20min. Oli võimalus rongiga minna, aga miskipärast rongipilet on lennukipiletist kallim.

Vatsu võttis mind rootsi flicka (tüdruk), Sofie. Temast sai mu "elukaaslane".

Tall ei asunud kuigi kaugel lennujaamast - 10min autoga sõita.

Vahetasin kähku riided ära ja Sofie näitas mulle ette, mida järgmine päev teha, sest temal on vaba. Ooot! Tähendab, et olen üksi ametis ja kohe esimesel päeval???? Mis seal ikka. Tall on tall. Õnneks abiks on kohalik neiu Camilla.

Magama sain kell 12 kohaliku aja järgi.

Päevaprogramm nägi välja järgmine:

07:30 Söötmine

*sööta tuleb paberi järgi, iga hobune saab erinevat sööta

* hobuseid ca 30

08:15 väljaviimine

*ükshaaval.

09:00 bokside koristus

*enamus bokside allapanuks on turvas, seega nende korrastamine ei võtnud kuigi palju aega,

12:00 Vee olemasolu kontorll karjamaadel/koplites.

*Kopleid kokku 14. Noorte täkkude karjamaa asub 1.5km kaugusel :)

13:00 lõuna

* poes ma ei siiani käinud, seega süüa polnud eriti miskit.

13:45 täkk Tyson tuli tuppa tagasi, Träume läks koplisse

14:00 heina viimine karjamaadele

15:00 3e talli pühkimine.

15:30 koristustööd, söögi ettevalmistus

16:30 Hobuste hooldus

*omanik palus paar hobust harjaga üle lasta

17:00 Hobuste sissetoomine, söögi etteandmine

17:45 Lõpp.

Õhtusöögi kell 20:30 andis ette Camilla.

Ja siis tuli see aeg, mida ma kaua ootasin ja nüüdseks jään kauaks kahetsema. Poeskäik! No Comment! Võite ise ära arvata, palju mu arve oli. Nuuuuuuuuks!

Rohkem poodi ma ei lähe, piima on ja müsli saan ka hobsute käest.

Nõnda lõppeski mu esimene päev. Kokkuvõttes suht väsitav. Silmad vajuvad looja vaikselt.

Ühe pildi sain tehtud - vaade minu aknast täku koplile :)

Tervituus!

Nädalavahetus lõppes mul natuke küll murelikult, kuid samas positiivselt.

Positiivselt just selle pärast, et käisin jälle Ciyal seljas ja tegime sammu taga maneežis. Ei julge hetkel veel välja minna, seal ta jääb passima ja kardab ta ka ju kõike. Kusjuures kardab ta ainult sadula all...

Amigo cooleri oli ta puruks tõmmanud. Saab küll selle ära parandada, aga kergem on mul osta uus. Pole aega õmblemiseks.

Tubli. Kordel allub häälkäsklustele. Ma olen hobusega väga rahul. Ta on küll pisikene, aga see ei loe - küll ta kasvab.

Peale trenni viskasin ta karjamaale, las õgib.

Kuna lähen Taani ära, siis korrastasin oma asjad. Tegin ka üldkapi korda.

Otsustasin minna karjamaale koos püssiga, et teha paar "shoot'i" ja vaatan juba eemalt, et Ciya pikali. Tulen ligemale, ta ikka pikali ega liiguta. Hüüdsin, et "ÕU, mis sa laiskled," aga ei mingit reaktsiooni. Tulin veel ligemale, vaatasin tüüp magab. Magas nii sügavalt, et ei kuulnud kuidas ma tulin. Turvaline keskkond nagu Janika ütles.

Ilmad on ilusad, mis andis võimaluse üle pika aja mul auto puhtaks pesta. Vaatasin, et pagasnik on lahti ja külje pealt panin selle kinni. Päikese käes autot pesta on siiski nuhtlus. Ei miskit head. Lõpetasin ka asjade korrastamise ning tegin veel paar pildi mängivast Ciya ja Shu'st.

Duši all käidud, pestud-kustud, aeg koju minna. "Sheikh, koju!", vaikus. Koerast pole märku. Mõtlesin, et ehk on all tallis. Kõik uksed on lahti, seal teda pole. Maneežis ka pole. Autos ka ei istunud. Pole koera! Mitte kuskil. Võite ette kujutada minu mõtteid. Kartsin minna tee peale, sest teadsin mis vaatepilt mind võib seal oodata. Tuks-tuks-tuks. Minu pisike kutsa, kus oled?! Silm läks juba märjaks. Jooksin ülesse, ehk Maire teab, aga ei. Üleval ka teda polnud.

Moment!!!! Kus ma teda viimati nägin? Käisin viimati põllul, teda ei olnud. Pesin autot - teda ka ei olnud. Läksin auto juurde, viimane lootus ja seal ta oligi. Tegin pagasniku lahti ja kutsu lamas seal oma lamba peal, pilusilmad peas. Vat! Otsustas teha lõunauinaku, omaette vaikses kohas.

Selline nädalavahetus oli minul. Täna käisin arsti juures - ütels, et olen eluvõimeline ja pole mul häda miskit. Lasin abielusõrmuse korda teha ja parandada üht sõrmust, mille ma pooleks väänasin kui vihahoos rusikaga vastu seina lõin. Oops!

Peatse lugemiseni!

Üle kuu aja möödas, kui alustasin Ciya tööga. Eelmine Pühapäeval roomasin talle selga. Katu hoidiks kõvasti kinni (kartes rodeot nagu ennem). AGA! Ei midagi, rahulik loomake, sain isegi poniringi korde otsas. Tubli.
Samal päeval panime sadulasse ka Faithi ja Flicki. Kõik muulad olid mega toredad. Aplaus!





Ostsin Ciyale hea lakatrimmeri, millega tal pool lakka täna ära ajasin. Kena nägi välja lõpuks. Ciyast sai hobune. Turjakõrgus on tal ikka väike, kuigi tnudb juba minu kõrval täitsa ok - ega ma ise väga suur ole.
Täna tegin kordet. Ta on üllatavalt mõistlik ja arukas loom. Sellist küll ei tohi ära rikkuda. Iga samm loeb!
Lõpuks läksin tabureti juurde ja istusin selga! Voila! Ise, ilma abita. Ta alguses ei tahtnud edasi liikuda, aga paps seisis maneezi keskel ja kamandas (kergelt kordepiitsaga). Supper. Olen ülimalt rahul.

Muide.
Esmaspäeval läksin oma väljavalituga metsikult riidu ja spontaanselt saatsin yardandgroomis laiali oma CV'si. Üllatus-üllatus - tuli päris kiiresti vastus Taanist.
Seal on koolisõidu tall, kuid samas omanik tegeleb ka rännakuga ning oli väga vaimustuses minust. Ühesõnaga lendan 4. juuni Aarhusesse.
Esialgu kuuks ajaks - seal vaatab mis edasi saab. Kui kõik sujub, võtan Ciya kaasa ja jään kauemaks.
Kift!

CIYA LEITUD SUGULASED
ÕDE


ISA CORDE STAR


ISA CORSE STAR


Ciya poolvend

Rännak






Sääsed on see aasta puhta lolliks läinud. OFFi pudelit ei jätkunud päevakski!
Peale seda kui Sanna lõpetas oma eksami ja sai Elvast oma "autotelgi" kätte, suundusime lõpuks Haanjasse.
Seal võtsid meid vast hr. Sääsk ja tema suguvõsa. Saabudes jõudis ka auto, milles istus Anu Kull, kes viisakalt noogutas. Tervitused talle vastu!
Platsis toimus siblimine, mis kus miski on, oli raske aru saada. Rahulikult seisis vaid hr. Ago Ruus oma püssiga ja jälgis teemat.
Lõpuks saime majutatud - elasime neljakesi kämpingus. Kõik oleks väga tore kui ma poleks unustanud oma sääsekardina kaasa võtta.
Hobused olid majutatud suts eemal boksides. Väga uhked väliboksid olid. HH. Ali Al Muhairi oli palunud, et alapanuks oleks tõrvas, kuid osad hobused hakkasid sellest köhima. Appi tuli vana ja truu saepuru.
Õhtusöögiks pakuti juustusaia ja "mulgikartulaid" sealiha hakklihaga. Mind jäeti sund-dieedile.
Sõitsime kiirelt veel läbi ka punktid, kus saab järgmine päev hobuseid joota. Kahjuks juhtus nii, et võti jäi minu kotti - ei julgenud ma omi asju sinna jätta, võti ämbri all. Tagasitulles tuli vastu KURI Sirje - vaesekene sääskedest ära söödud. Ootas meid tund aega. Uus reegel! Õigemini vana reegel tagasi - VÕTI ÄMBRI ALLA.
Öörahu...
Vaikus....kuni käis ilge pauk. Ma sain aru, et miski kukkus põranda peale, aga olin nii väsinud, et ei pööranud sellele täehelepanu. No kukkus ja kukkus - eks hommikul näeb mis see oli. Järgmine hetk istub Sanna mu voodiserval.
- Mis sa istud siin, küsisin mina
- Ma sain voolu, vastas vaene tütarlaps =)
Hommikul peale põhilist uurimustööd selgus, et sanna oli tegelikult oma käe ära lamanud ja lõpuks kukkus lihtsalt voodist alla. Ta vist pole nii kitsa kämpa koikaga harjunud.

Hommikul äratus kell 4:45!!!!
120start läks lahti. Need olid ka ainukesed pildid, mida jõudsin teha.
Panime vaikselt Fantaghiro valmis. Viskasin Sirje selga (mis oli talle suht harjumatu ja ebamugav) ja läkski ta võssa - 80km starti.
Aeg läks jube kiiresti. Sõitsime hoolduspunktidesse, Sirje ja Fantu olid väga tublid. Rajal oli kaks peamist tegijat:
1. Olaug Espeli Carstensen hobusel Al Thaka Mellemgaard. See naine... ja tema patsid. Tõeline viiking. Ma vaid imetlesin teda.
2.Kari Kärkkäinen hobusel... khm..khm - Seljanka

Kahjuks jälgida 120km sõitu jälgida ma ei jõudnud.

Fantu lõpetas kenasti oma sõidu ja sai ka auhinnalisele kohale. Õnnitlused!!!!

Tagasiteed otsustas ka põdraneiu rännaku spurdi teha üle Tartu mnt. Finišeeris õnnelikult metsa.

Reede ja sõit Kurgjärvele.

Hommikul leppidisin kokku Sannaga, et tulen tema juurde ning edasi juba tema suure G-põkaga Tartu poole, kus tal "pisike" eksam ja siis Kurgjärvele

CEI2*/CEIJY2* (120 km) / CEI1*/CEIJY1* (80 km)
Kaks nädalat tagasi käisin Tartus, kus peeti kestvusratsutamise leong. Kuigi olen sellega suht kursis ja sellest palju lugenud, puudub mul siiski praktika ja loeng andis mulle mingi kindlustunde ja motivatsiooni edasiseks treenimiseks. Seal kohal oli ka Helle, kellele pakkusin ennast appi - kui väga vaja. Ega igat inimest ju sinna ei võta - Helis ütles õigesti, kui talle pakkusin minna, et inimene võiks sellest miskit ka teada.

Juba teisipäeval tekkis mul kodus sada jama ärasõidu pärast - nimelt papaaaal on plaan minna ülikooli igaaastasele kokkutulekule (joomale), mis seekord on Riias. Koerad. Kuhu koerad jätta? Isa naine oli lõpuks juba paanikas ja hüsteerias. EI tea midagi. Minul oli juba märtsis teada, et ma minema lähen.

Ühesõnaga koerad on majutatud. Sheikhi viisin venna juurde. Täna hommikul vend helistas, ütles et koer pani plehku, Hea nali. Mu süda pidi tossu säärde maanduma.

Ei suuda nii kaua oodata. Sanna võiks juba kiiremini oma eksami valmis kirjutada. Ülikooli ees on päris mõus. Kõik on roheline... kevad, kevad. Desktopil näitab, et väljas 21 kraadi. Ja Cairo näitab 24. Suur-suur vahe!

Silmad kleepuvad vahepeal kinni.

Kaks päeva tagasi käisin Pallases. Vaatasin üle meie uue elaniku - Shu Shanelle'i üle. (ma ei oska seda nime kirjutada). Vägev "põõõuni". Ciya vaatas uustulnudkat kui peeglit. Ma ei teagi kuidas neil nüüd vahet teha. Pean Ciyale vist saba blondiks värvima. Jaanika ütles, et hetkel saab päitsete järgi ära tunda, nimelt Shul on ROOSAD ja Ciyal PUNASED+VALGE päitsed. Kui ausalt, siis minu silmanägemise juures, näen ma Ciya päitseid ka roosana. Kaugelt muidugi.

Ciya panin korde peale. Tüüp on teist ööpäeva väljas ja arva ära kellel kõht lahti???

Kui ausalt, olin valmis selleks, et hobune jälle hakkab oma karja ja sõpru tagaotsima, lollitama korde otsas. Aga võta näpust! Mära oli vana rahu ise. Kõik häälkäsklused olid tal eelnevatest kordades meeles. Jooksis nii paremale kui ka vasakule. Oh seda imet. Sai kergelt tutvustatud talle ka külgratsmeid. Paar minutit jooksis nendega (väga lõdvad olid. Igaks juhuks kirjutan juurde, kui ühtäkki keegi tahab mind loomapiinajaks nimetada).

Ma olin väga rahul.

Lonny

Ciya De El Amarna

Armsad sõbrad!

Ongi läbi minu Egiptuse hooaeg ja giiditööst läksin ma lahku. Põgenesin tuhavangist.

Pingeline, töö. Kahjuks enam ei maksta ka selle vaeva eest vaid oled kui ori, jooksed ühest linnaotsast teise, kulutad raha juuksevärvi peale ja saad tõesti väikest palka tehtud pingutuste eest.

Kuid pole ka välistatud, et kui tehakse supper pakkumine, võtan selle ka vastu. 2011 alguses on plaanis Toptoursil Keenia, kugu kogu südamest soovin sõita. Nimelt on mul üks väike unistus. Näha pärislooduses kaelkirjakut jooksmas. Naerge, naerge mu üle!

Poole aastaga on Ciya kasvanud ikka täie hooga. Veel augustis oli ta kasv 154cm.

Kas asi on kasvuperioodis või NAF jõusöödas, mille sai ta lisaks kaera ja müslile. Isegi Joel kiitis, et nässu on kõvasti arenenud.

Kolm on täis. Peaks alustama ka kerge tööga. Eks paljud soovitasid mul ta ära paaritada, aga ei. Veel mitte.

Ciya on ka kõvasti arenenud ka oma iseloomu poolt - tark, kaval, vastik jonnipunn. Eks see alustamise asi on ja püüame sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Korde otsas käib juba üsna kenasti. Küll ta alguses tõmbas ja püüdis mind edasi tagasi lohistada (ta ju väga hästi tunneb, et olen paremast õlast nõrk), aga nüüd juba käib päris korralikult. Iga kord juhtub nii, et ta paneb jooksu. Küll korde delta läheb katki, küll korde läheb õmblustest lahti. Naljakas.

Veel on ta endale supper idee pähe toppinud - põgeneda. Ja kõige hullem, et põgeneb KARJUSE alt. Isegi kui elekter on sees. Põgeneb ka laudaiast. Sukeldub alumise laua alla ja roomab alt läbi. Roomaja hobune. Selline oli mul kunagi jeestlane Astra. Elektrikarjus ei olnud tema jaoks mingi takistus.

Kes oskab ehk head nõu anda selle probleemi lahenduseks - kõik kommentaarid on oodatud selle postituse alla.

Proovisin Ciyale ka sadula selga. Ja ennast toppisin sinna ka. Esimene kord lõppes minu liivavanniga. Kuigi trenni lõpus istusin seal kenasti seljas oma 3-4 minutit. Teine korda tegi ta mulle rahulikult paar poniringi ja kõik lõppes õnnelikult. Nüüd pühendume rohkem kordetööle.

Maneežis on meil hetkel väga paks liiv, mis tähendab seda, et hobuse pingutus seal kahekordistub. Panin Ciyale ette vabahüpped. 140cm lendas üle nagu niuhti. Muru peal on see tema jaoks käkitegu. Ciya turjakõrgus jääb 160cm kanti.

Kuna potentsiaalne kvalifikatsiooni läbija Lonny on hetkel müügis ja teeb Anne-Maiga hüppetrenni, siis mu rännakuunistuse pean edasi lükkama. Kuigi Mistress on see aasta kuidagi rahulikum, vaatab - peab peale ronima, ehk saab asja.

Istakut treenin Agariga. Teha täisistakut suure rinnapartiiga ei ole üldse mugav. Aga need hüppavad kompleksid on peaaegu üle läinud ja ehk must saab kunagi ka asja.

Olen avatud!

Veel olen tegelema hakanud hobuvarustuse maaletoomisega. Olen väga suur Horseware fänn ja julgen öelda, et nendel on väga kvaliteetsed asjad. Nüüdsest saab tellida Horseware, Masta, Harry Hall, SSG, Cottage Craft, Caldene, Tottie asju läbi minu, saates mail info@leparade.com Kõikide nende firmadega on sõlmitud lepingud. Nii, et andke tuld! Jään ootama!

Kodulehekülg on hetkel poolik. Varuge kannatust - küll ka see kord valmis saab!

Seniks aga ilusat suvealgust!

Ali Campbell/UB40

“Kontserdil on sada eite

On blondiine on brünette.

Ali Campbell Soho laval

Parim on ta reggae alal.”

Hello my people!

Egiptuse elu hakkab väheke ära tüütama. Eriti kui sulle päevast-päeva räägitakse mitu cm lund on Eestis alla sadanud. Miks ei või siin paar päeva ka lund olla?

Eile saime Triinu salajaselt austajalt 3 kutset UB40 (mitte täielikus koosseisus) kontserdile. Salajane austaja oli niivõrd kaval, et peitis  kutsed meie arvuti klaviatuuri alla.

Enne õhtusaabumist jõudsin ka trennis käidud. Kahjuks täkupoiss on kaotanud ühe raua ja kuna tal on suht nõrgad kabjad, siis eriti palju trennitatud ei saanud.

Peale haisupeletamist oma fancy’s duši ruumis avasin oma kapi uksed ja tekis küsimus “Mida selga panna?”

Õnneks see dilemma lahenes suhteliselt kiiresti. Sai proovitud nii beduiini kostüümi, kui ka india sarit.

Paar Red Bulli kaasa ja minek.

Auto parkimine sai natuke keeruline olema. Proovige ise kaameli, takso ja beduiini vahele end parkida.

Väravates selgus, et kutsetega pidime maksma veel lisaks 50 naela. Kokkuvõttes need kutsed andsid 50% alet.

Rahvast oli kell 20:00 vähe. Tavaliselt Warming Up kestab 40 min. Ei no me oleme ju Egiptuses. Ali Campbell jõudis lavale natuke enne ühtteist. Briti kolmanda maailma aktsent juures, võtis ta sõna. Kristi küsimuse peale kust ta pärit on, googeldasin kiirelt, et Birminghamist. Assa – seal on maailma kihvtim kaubanduskeskus, kus käinud olen!

Reggae, reggae… Triin oli  teel Nirvana poole. Selgus, et kui olemas on reggae, pole tal meest vaja

Minu Red Bullid hakkasi tööle. “Red, red sea…” Mr. Belmondo keksis selja taga. Paarken’d meetrit eemal seisis kohalik noormees, kes oli oma rütmis kinni. Ta oli proovinud hiljem üht briti naist sebida, kallistas ja tatsas selle ümber kui kevadrõõmus täkk. Aga oops… ühtäkki ilmus välja üks kuri britt, kes olevad tädi abikassa olnud… Kohalik tšillis järgmise tädi juurde.. mida rohkem ta edasi  liikus, seda julmemaks tema väljavalitud muutusid. Minu viimase tähelepaneku ajal oli ta suuremat tüüpi latseksis blondinka endale sihiks valinud.

Kuna Kristi elas kunagi Savoy’s, siis saime kireva ülevaate V.I.P’i tsoonist istuvate härrasmeeste üle. Mulle muidugi jäi mõistmatuks, miks siis meie nende kõrval ei istunud.

Naljakas oli! Väga naljakas! Eriti kui lavale lasti tossu. Tegelikult istus “kulisside” taga 10 beduiini, kes haši-vesikat suitsetasid. Sealt see suits/toss tuligi.

Lõpetasime Rosa Mall McDonaldsis. Sorry Kristi

Sinna ta läks… see aasta 2009!

Sooviksin alustuseks kõigile Head Uut Aastat.

Siinkohas tahaks teha väikese kokkuvõte möödunud aastast. Kui mõelda tagasi, siis aasta ei olnud kõige halvim. Õnneks olid tehtud säästud, mis aitasid vee peal püsida. Aasta oli äärmiselt rahulik. Ma olin enam kui rahul Taba reisihooajaga. Mulle seal väga meeldis ja oleksin nõus iga hetk seal töötama, kui vaid antaks korter ja auto. Nendeta pole seal ka elu. Paraku nii see on.

Peale hooaeg sain puhatud kuu aega Kairos mr. Sherif Damerdashi duplex korteris, Maadis. See oli Kairo avastamise aeg. Võikd öelda ka aasta raskeim. Too hetk tundsin, kui suur see linn on ja et kui sul ei ole kedagi lähedast kõrval, siis sa upud sinna linna lihtsalt ära.

Suve puhkasin Eestis. Õppisin ka seda riiki nautima. Positiivseks oli ilus ilm, negatiivses sööbivad parmud tallis. Hobuste teemas arenesin ka edasi. Ja seda tänu Eesti Sporthobuste Liidule, kes olid nõus koolitama mind.

Ciya’ga käisime noorhobuste ülevaatusel. Jäin väga rahule oma eluka performance’ga, kuid pettusin tulemustes. Lootsin natuke enamat. Tema pisikese kasvu pärast ei saanud me edasi. Aga õnneks tüüp on nüüd kasvus juurde andnud, mis rõõmustab. Vähemalt hüppe eest saime hindeks 8.5!

Ka minu mõte sportida ka õnnestus. Põntsu pani Pallase Karikas kestvusratsutamises. Janika oli nii kena ja loovutas oma Turbo Ferrari, musta soojaverelise traavli,  mulle võistlusteks. Ei saanud me läbi 30km, kuid kui arvestada mis seisus oli hobune suve alguses, oli ta väga kenasti edasi läinud. Seda siis tänu perekond Graversonidele. Katrin on vast mu peale küll solvunud, aga loodame et see läheb ka kergelt üle.

Töö suhtes oli ka see aasta positiivne. Sain kõrgenduse. Kas pole vahva. Hoian end hästi ülal. Raske, aga seda väärt töökogemus. Palju olen õppinud. Elu läheb edasi. No matter of what…

No ja kõik muu, mis on märkimata jäetud… kui eelmine aasta ei läinud nii hästi kui lootsin, siis kindlasti läheb paremini sel aastal. InshaAllah!

Siin ka mõned pildid.