Tervituus!

Nädalavahetus lõppes mul natuke küll murelikult, kuid samas positiivselt.

Positiivselt just selle pärast, et käisin jälle Ciyal seljas ja tegime sammu taga maneežis. Ei julge hetkel veel välja minna, seal ta jääb passima ja kardab ta ka ju kõike. Kusjuures kardab ta ainult sadula all...

Amigo cooleri oli ta puruks tõmmanud. Saab küll selle ära parandada, aga kergem on mul osta uus. Pole aega õmblemiseks.

Tubli. Kordel allub häälkäsklustele. Ma olen hobusega väga rahul. Ta on küll pisikene, aga see ei loe - küll ta kasvab.

Peale trenni viskasin ta karjamaale, las õgib.

Kuna lähen Taani ära, siis korrastasin oma asjad. Tegin ka üldkapi korda.

Otsustasin minna karjamaale koos püssiga, et teha paar "shoot'i" ja vaatan juba eemalt, et Ciya pikali. Tulen ligemale, ta ikka pikali ega liiguta. Hüüdsin, et "ÕU, mis sa laiskled," aga ei mingit reaktsiooni. Tulin veel ligemale, vaatasin tüüp magab. Magas nii sügavalt, et ei kuulnud kuidas ma tulin. Turvaline keskkond nagu Janika ütles.

Ilmad on ilusad, mis andis võimaluse üle pika aja mul auto puhtaks pesta. Vaatasin, et pagasnik on lahti ja külje pealt panin selle kinni. Päikese käes autot pesta on siiski nuhtlus. Ei miskit head. Lõpetasin ka asjade korrastamise ning tegin veel paar pildi mängivast Ciya ja Shu'st.

Duši all käidud, pestud-kustud, aeg koju minna. "Sheikh, koju!", vaikus. Koerast pole märku. Mõtlesin, et ehk on all tallis. Kõik uksed on lahti, seal teda pole. Maneežis ka pole. Autos ka ei istunud. Pole koera! Mitte kuskil. Võite ette kujutada minu mõtteid. Kartsin minna tee peale, sest teadsin mis vaatepilt mind võib seal oodata. Tuks-tuks-tuks. Minu pisike kutsa, kus oled?! Silm läks juba märjaks. Jooksin ülesse, ehk Maire teab, aga ei. Üleval ka teda polnud.

Moment!!!! Kus ma teda viimati nägin? Käisin viimati põllul, teda ei olnud. Pesin autot - teda ka ei olnud. Läksin auto juurde, viimane lootus ja seal ta oligi. Tegin pagasniku lahti ja kutsu lamas seal oma lamba peal, pilusilmad peas. Vat! Otsustas teha lõunauinaku, omaette vaikses kohas.

Selline nädalavahetus oli minul. Täna käisin arsti juures - ütels, et olen eluvõimeline ja pole mul häda miskit. Lasin abielusõrmuse korda teha ja parandada üht sõrmust, mille ma pooleks väänasin kui vihahoos rusikaga vastu seina lõin. Oops!

Peatse lugemiseni!

Üle kuu aja möödas, kui alustasin Ciya tööga. Eelmine Pühapäeval roomasin talle selga. Katu hoidiks kõvasti kinni (kartes rodeot nagu ennem). AGA! Ei midagi, rahulik loomake, sain isegi poniringi korde otsas. Tubli.
Samal päeval panime sadulasse ka Faithi ja Flicki. Kõik muulad olid mega toredad. Aplaus!





Ostsin Ciyale hea lakatrimmeri, millega tal pool lakka täna ära ajasin. Kena nägi välja lõpuks. Ciyast sai hobune. Turjakõrgus on tal ikka väike, kuigi tnudb juba minu kõrval täitsa ok - ega ma ise väga suur ole.
Täna tegin kordet. Ta on üllatavalt mõistlik ja arukas loom. Sellist küll ei tohi ära rikkuda. Iga samm loeb!
Lõpuks läksin tabureti juurde ja istusin selga! Voila! Ise, ilma abita. Ta alguses ei tahtnud edasi liikuda, aga paps seisis maneezi keskel ja kamandas (kergelt kordepiitsaga). Supper. Olen ülimalt rahul.

Muide.
Esmaspäeval läksin oma väljavalituga metsikult riidu ja spontaanselt saatsin yardandgroomis laiali oma CV'si. Üllatus-üllatus - tuli päris kiiresti vastus Taanist.
Seal on koolisõidu tall, kuid samas omanik tegeleb ka rännakuga ning oli väga vaimustuses minust. Ühesõnaga lendan 4. juuni Aarhusesse.
Esialgu kuuks ajaks - seal vaatab mis edasi saab. Kui kõik sujub, võtan Ciya kaasa ja jään kauemaks.
Kift!

CIYA LEITUD SUGULASED
ÕDE


ISA CORDE STAR


ISA CORSE STAR


Ciya poolvend

Rännak






Sääsed on see aasta puhta lolliks läinud. OFFi pudelit ei jätkunud päevakski!
Peale seda kui Sanna lõpetas oma eksami ja sai Elvast oma "autotelgi" kätte, suundusime lõpuks Haanjasse.
Seal võtsid meid vast hr. Sääsk ja tema suguvõsa. Saabudes jõudis ka auto, milles istus Anu Kull, kes viisakalt noogutas. Tervitused talle vastu!
Platsis toimus siblimine, mis kus miski on, oli raske aru saada. Rahulikult seisis vaid hr. Ago Ruus oma püssiga ja jälgis teemat.
Lõpuks saime majutatud - elasime neljakesi kämpingus. Kõik oleks väga tore kui ma poleks unustanud oma sääsekardina kaasa võtta.
Hobused olid majutatud suts eemal boksides. Väga uhked väliboksid olid. HH. Ali Al Muhairi oli palunud, et alapanuks oleks tõrvas, kuid osad hobused hakkasid sellest köhima. Appi tuli vana ja truu saepuru.
Õhtusöögiks pakuti juustusaia ja "mulgikartulaid" sealiha hakklihaga. Mind jäeti sund-dieedile.
Sõitsime kiirelt veel läbi ka punktid, kus saab järgmine päev hobuseid joota. Kahjuks juhtus nii, et võti jäi minu kotti - ei julgenud ma omi asju sinna jätta, võti ämbri all. Tagasitulles tuli vastu KURI Sirje - vaesekene sääskedest ära söödud. Ootas meid tund aega. Uus reegel! Õigemini vana reegel tagasi - VÕTI ÄMBRI ALLA.
Öörahu...
Vaikus....kuni käis ilge pauk. Ma sain aru, et miski kukkus põranda peale, aga olin nii väsinud, et ei pööranud sellele täehelepanu. No kukkus ja kukkus - eks hommikul näeb mis see oli. Järgmine hetk istub Sanna mu voodiserval.
- Mis sa istud siin, küsisin mina
- Ma sain voolu, vastas vaene tütarlaps =)
Hommikul peale põhilist uurimustööd selgus, et sanna oli tegelikult oma käe ära lamanud ja lõpuks kukkus lihtsalt voodist alla. Ta vist pole nii kitsa kämpa koikaga harjunud.

Hommikul äratus kell 4:45!!!!
120start läks lahti. Need olid ka ainukesed pildid, mida jõudsin teha.
Panime vaikselt Fantaghiro valmis. Viskasin Sirje selga (mis oli talle suht harjumatu ja ebamugav) ja läkski ta võssa - 80km starti.
Aeg läks jube kiiresti. Sõitsime hoolduspunktidesse, Sirje ja Fantu olid väga tublid. Rajal oli kaks peamist tegijat:
1. Olaug Espeli Carstensen hobusel Al Thaka Mellemgaard. See naine... ja tema patsid. Tõeline viiking. Ma vaid imetlesin teda.
2.Kari Kärkkäinen hobusel... khm..khm - Seljanka

Kahjuks jälgida 120km sõitu jälgida ma ei jõudnud.

Fantu lõpetas kenasti oma sõidu ja sai ka auhinnalisele kohale. Õnnitlused!!!!

Tagasiteed otsustas ka põdraneiu rännaku spurdi teha üle Tartu mnt. Finišeeris õnnelikult metsa.

Reede ja sõit Kurgjärvele.

Hommikul leppidisin kokku Sannaga, et tulen tema juurde ning edasi juba tema suure G-põkaga Tartu poole, kus tal "pisike" eksam ja siis Kurgjärvele

CEI2*/CEIJY2* (120 km) / CEI1*/CEIJY1* (80 km)
Kaks nädalat tagasi käisin Tartus, kus peeti kestvusratsutamise leong. Kuigi olen sellega suht kursis ja sellest palju lugenud, puudub mul siiski praktika ja loeng andis mulle mingi kindlustunde ja motivatsiooni edasiseks treenimiseks. Seal kohal oli ka Helle, kellele pakkusin ennast appi - kui väga vaja. Ega igat inimest ju sinna ei võta - Helis ütles õigesti, kui talle pakkusin minna, et inimene võiks sellest miskit ka teada.

Juba teisipäeval tekkis mul kodus sada jama ärasõidu pärast - nimelt papaaaal on plaan minna ülikooli igaaastasele kokkutulekule (joomale), mis seekord on Riias. Koerad. Kuhu koerad jätta? Isa naine oli lõpuks juba paanikas ja hüsteerias. EI tea midagi. Minul oli juba märtsis teada, et ma minema lähen.

Ühesõnaga koerad on majutatud. Sheikhi viisin venna juurde. Täna hommikul vend helistas, ütles et koer pani plehku, Hea nali. Mu süda pidi tossu säärde maanduma.

Ei suuda nii kaua oodata. Sanna võiks juba kiiremini oma eksami valmis kirjutada. Ülikooli ees on päris mõus. Kõik on roheline... kevad, kevad. Desktopil näitab, et väljas 21 kraadi. Ja Cairo näitab 24. Suur-suur vahe!

Silmad kleepuvad vahepeal kinni.

Kaks päeva tagasi käisin Pallases. Vaatasin üle meie uue elaniku - Shu Shanelle'i üle. (ma ei oska seda nime kirjutada). Vägev "põõõuni". Ciya vaatas uustulnudkat kui peeglit. Ma ei teagi kuidas neil nüüd vahet teha. Pean Ciyale vist saba blondiks värvima. Jaanika ütles, et hetkel saab päitsete järgi ära tunda, nimelt Shul on ROOSAD ja Ciyal PUNASED+VALGE päitsed. Kui ausalt, siis minu silmanägemise juures, näen ma Ciya päitseid ka roosana. Kaugelt muidugi.

Ciya panin korde peale. Tüüp on teist ööpäeva väljas ja arva ära kellel kõht lahti???

Kui ausalt, olin valmis selleks, et hobune jälle hakkab oma karja ja sõpru tagaotsima, lollitama korde otsas. Aga võta näpust! Mära oli vana rahu ise. Kõik häälkäsklused olid tal eelnevatest kordades meeles. Jooksis nii paremale kui ka vasakule. Oh seda imet. Sai kergelt tutvustatud talle ka külgratsmeid. Paar minutit jooksis nendega (väga lõdvad olid. Igaks juhuks kirjutan juurde, kui ühtäkki keegi tahab mind loomapiinajaks nimetada).

Ma olin väga rahul.

Lonny

Ciya De El Amarna

Armsad sõbrad!

Ongi läbi minu Egiptuse hooaeg ja giiditööst läksin ma lahku. Põgenesin tuhavangist.

Pingeline, töö. Kahjuks enam ei maksta ka selle vaeva eest vaid oled kui ori, jooksed ühest linnaotsast teise, kulutad raha juuksevärvi peale ja saad tõesti väikest palka tehtud pingutuste eest.

Kuid pole ka välistatud, et kui tehakse supper pakkumine, võtan selle ka vastu. 2011 alguses on plaanis Toptoursil Keenia, kugu kogu südamest soovin sõita. Nimelt on mul üks väike unistus. Näha pärislooduses kaelkirjakut jooksmas. Naerge, naerge mu üle!

Poole aastaga on Ciya kasvanud ikka täie hooga. Veel augustis oli ta kasv 154cm.

Kas asi on kasvuperioodis või NAF jõusöödas, mille sai ta lisaks kaera ja müslile. Isegi Joel kiitis, et nässu on kõvasti arenenud.

Kolm on täis. Peaks alustama ka kerge tööga. Eks paljud soovitasid mul ta ära paaritada, aga ei. Veel mitte.

Ciya on ka kõvasti arenenud ka oma iseloomu poolt - tark, kaval, vastik jonnipunn. Eks see alustamise asi on ja püüame sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Korde otsas käib juba üsna kenasti. Küll ta alguses tõmbas ja püüdis mind edasi tagasi lohistada (ta ju väga hästi tunneb, et olen paremast õlast nõrk), aga nüüd juba käib päris korralikult. Iga kord juhtub nii, et ta paneb jooksu. Küll korde delta läheb katki, küll korde läheb õmblustest lahti. Naljakas.

Veel on ta endale supper idee pähe toppinud - põgeneda. Ja kõige hullem, et põgeneb KARJUSE alt. Isegi kui elekter on sees. Põgeneb ka laudaiast. Sukeldub alumise laua alla ja roomab alt läbi. Roomaja hobune. Selline oli mul kunagi jeestlane Astra. Elektrikarjus ei olnud tema jaoks mingi takistus.

Kes oskab ehk head nõu anda selle probleemi lahenduseks - kõik kommentaarid on oodatud selle postituse alla.

Proovisin Ciyale ka sadula selga. Ja ennast toppisin sinna ka. Esimene kord lõppes minu liivavanniga. Kuigi trenni lõpus istusin seal kenasti seljas oma 3-4 minutit. Teine korda tegi ta mulle rahulikult paar poniringi ja kõik lõppes õnnelikult. Nüüd pühendume rohkem kordetööle.

Maneežis on meil hetkel väga paks liiv, mis tähendab seda, et hobuse pingutus seal kahekordistub. Panin Ciyale ette vabahüpped. 140cm lendas üle nagu niuhti. Muru peal on see tema jaoks käkitegu. Ciya turjakõrgus jääb 160cm kanti.

Kuna potentsiaalne kvalifikatsiooni läbija Lonny on hetkel müügis ja teeb Anne-Maiga hüppetrenni, siis mu rännakuunistuse pean edasi lükkama. Kuigi Mistress on see aasta kuidagi rahulikum, vaatab - peab peale ronima, ehk saab asja.

Istakut treenin Agariga. Teha täisistakut suure rinnapartiiga ei ole üldse mugav. Aga need hüppavad kompleksid on peaaegu üle läinud ja ehk must saab kunagi ka asja.

Olen avatud!

Veel olen tegelema hakanud hobuvarustuse maaletoomisega. Olen väga suur Horseware fänn ja julgen öelda, et nendel on väga kvaliteetsed asjad. Nüüdsest saab tellida Horseware, Masta, Harry Hall, SSG, Cottage Craft, Caldene, Tottie asju läbi minu, saates mail info@leparade.com Kõikide nende firmadega on sõlmitud lepingud. Nii, et andke tuld! Jään ootama!

Kodulehekülg on hetkel poolik. Varuge kannatust - küll ka see kord valmis saab!

Seniks aga ilusat suvealgust!

Ali Campbell/UB40

“Kontserdil on sada eite

On blondiine on brünette.

Ali Campbell Soho laval

Parim on ta reggae alal.”

Hello my people!

Egiptuse elu hakkab väheke ära tüütama. Eriti kui sulle päevast-päeva räägitakse mitu cm lund on Eestis alla sadanud. Miks ei või siin paar päeva ka lund olla?

Eile saime Triinu salajaselt austajalt 3 kutset UB40 (mitte täielikus koosseisus) kontserdile. Salajane austaja oli niivõrd kaval, et peitis  kutsed meie arvuti klaviatuuri alla.

Enne õhtusaabumist jõudsin ka trennis käidud. Kahjuks täkupoiss on kaotanud ühe raua ja kuna tal on suht nõrgad kabjad, siis eriti palju trennitatud ei saanud.

Peale haisupeletamist oma fancy’s duši ruumis avasin oma kapi uksed ja tekis küsimus “Mida selga panna?”

Õnneks see dilemma lahenes suhteliselt kiiresti. Sai proovitud nii beduiini kostüümi, kui ka india sarit.

Paar Red Bulli kaasa ja minek.

Auto parkimine sai natuke keeruline olema. Proovige ise kaameli, takso ja beduiini vahele end parkida.

Väravates selgus, et kutsetega pidime maksma veel lisaks 50 naela. Kokkuvõttes need kutsed andsid 50% alet.

Rahvast oli kell 20:00 vähe. Tavaliselt Warming Up kestab 40 min. Ei no me oleme ju Egiptuses. Ali Campbell jõudis lavale natuke enne ühtteist. Briti kolmanda maailma aktsent juures, võtis ta sõna. Kristi küsimuse peale kust ta pärit on, googeldasin kiirelt, et Birminghamist. Assa – seal on maailma kihvtim kaubanduskeskus, kus käinud olen!

Reggae, reggae… Triin oli  teel Nirvana poole. Selgus, et kui olemas on reggae, pole tal meest vaja

Minu Red Bullid hakkasi tööle. “Red, red sea…” Mr. Belmondo keksis selja taga. Paarken’d meetrit eemal seisis kohalik noormees, kes oli oma rütmis kinni. Ta oli proovinud hiljem üht briti naist sebida, kallistas ja tatsas selle ümber kui kevadrõõmus täkk. Aga oops… ühtäkki ilmus välja üks kuri britt, kes olevad tädi abikassa olnud… Kohalik tšillis järgmise tädi juurde.. mida rohkem ta edasi  liikus, seda julmemaks tema väljavalitud muutusid. Minu viimase tähelepaneku ajal oli ta suuremat tüüpi latseksis blondinka endale sihiks valinud.

Kuna Kristi elas kunagi Savoy’s, siis saime kireva ülevaate V.I.P’i tsoonist istuvate härrasmeeste üle. Mulle muidugi jäi mõistmatuks, miks siis meie nende kõrval ei istunud.

Naljakas oli! Väga naljakas! Eriti kui lavale lasti tossu. Tegelikult istus “kulisside” taga 10 beduiini, kes haši-vesikat suitsetasid. Sealt see suits/toss tuligi.

Lõpetasime Rosa Mall McDonaldsis. Sorry Kristi

Sinna ta läks… see aasta 2009!

Sooviksin alustuseks kõigile Head Uut Aastat.

Siinkohas tahaks teha väikese kokkuvõte möödunud aastast. Kui mõelda tagasi, siis aasta ei olnud kõige halvim. Õnneks olid tehtud säästud, mis aitasid vee peal püsida. Aasta oli äärmiselt rahulik. Ma olin enam kui rahul Taba reisihooajaga. Mulle seal väga meeldis ja oleksin nõus iga hetk seal töötama, kui vaid antaks korter ja auto. Nendeta pole seal ka elu. Paraku nii see on.

Peale hooaeg sain puhatud kuu aega Kairos mr. Sherif Damerdashi duplex korteris, Maadis. See oli Kairo avastamise aeg. Võikd öelda ka aasta raskeim. Too hetk tundsin, kui suur see linn on ja et kui sul ei ole kedagi lähedast kõrval, siis sa upud sinna linna lihtsalt ära.

Suve puhkasin Eestis. Õppisin ka seda riiki nautima. Positiivseks oli ilus ilm, negatiivses sööbivad parmud tallis. Hobuste teemas arenesin ka edasi. Ja seda tänu Eesti Sporthobuste Liidule, kes olid nõus koolitama mind.

Ciya’ga käisime noorhobuste ülevaatusel. Jäin väga rahule oma eluka performance’ga, kuid pettusin tulemustes. Lootsin natuke enamat. Tema pisikese kasvu pärast ei saanud me edasi. Aga õnneks tüüp on nüüd kasvus juurde andnud, mis rõõmustab. Vähemalt hüppe eest saime hindeks 8.5!

Ka minu mõte sportida ka õnnestus. Põntsu pani Pallase Karikas kestvusratsutamises. Janika oli nii kena ja loovutas oma Turbo Ferrari, musta soojaverelise traavli,  mulle võistlusteks. Ei saanud me läbi 30km, kuid kui arvestada mis seisus oli hobune suve alguses, oli ta väga kenasti edasi läinud. Seda siis tänu perekond Graversonidele. Katrin on vast mu peale küll solvunud, aga loodame et see läheb ka kergelt üle.

Töö suhtes oli ka see aasta positiivne. Sain kõrgenduse. Kas pole vahva. Hoian end hästi ülal. Raske, aga seda väärt töökogemus. Palju olen õppinud. Elu läheb edasi. No matter of what…

No ja kõik muu, mis on märkimata jäetud… kui eelmine aasta ei läinud nii hästi kui lootsin, siis kindlasti läheb paremini sel aastal. InshaAllah!

Siin ka mõned pildid.

Vabam hetk.. ja 23 täis!

That happened on 17.12.1986…

23 aastat tagasi sündisin mina. Uuzas! Kusjuures mul on eriti hea mälu. Korra olin küsinud isa käest, et miks mul tihti on silme ees pilt, mil näen, et sõidame beeži žigulliga, ümberringi on palju lund ja üht äkki paps tegi väikse avarii. Sain teada, miks selline de javu mind kummitab. Selgus, et see olukord juhtus kui papa mind emaga sünnitusmajast koju viis. Ta oli nii närvis olnud, et pani matsu. Näga näha – lõpp oli õnnelik.

Aga siin ma siis olen. 23! Jim Carrey on väga hea film nimega “23”. Soovitan vaadata.

Mis seal ikka. Aeg lendab  ja lendab pensionile aina lähemale ja lähemale. Kuigi meie uudiseid vaadates tundub, et minu generatsioon pensionit nii või teisiti ei saa.

Eelmine nädal oli lihtsalt hullumaja, mis mind viis rööbastest täitsa minema. Jumal tänatud, et turistid ära läksid. Tanel tahtsi oma töö jaoks järjekordset intervjuud, aga ma olin tööga nii hõivatud, et nädala lõpus unustasin, mis mu nimi on. Minema läks ta igatahes eriti solvununa. Dude, anna andeks!!!

Meie eesti “ratastooli ralli” tiim sai kardi MMil II koha! Suur aplaus! Hõbe!

Täna oli mul vabam hetk ja kuna laupäevane lennuk ka veel ära jäeti, siis usun, et neid vabamaid hetki tuleb veel juurde küll ja küll.

Käisin Sofitelis, kus piinasin sõbranna, Natalie, 4ja aastast täkupoissi. Temal pole keegi eales teinud topelt kordet. Alguses tema jooksis… siis mina jooksin tema järel. Lõpuks saime kõik hakkama. Kahjuks Sharmi hobused ei saa iga päev välja – puuduvad igasugused maa-alad, kus nad jooksmas käia saaksid. Seepärast minu pisike täkupoiss oli täna eriti kuum olnud. Homme lähen selga. Rodeo is mu passion!

Siin ka Triinu tehtud pildikesi… 

Head uut Islami kalendri aastat -1431!

Sharmi elu…spordi elu

No nii. Ostsin endale Etisalat mobiilse interneti. Juba 1.5 kuud tagasi. Ja mul on nüüd nett kodus. Aga see ei tähenda, et ma hakkan oma blogi iga päev täiendama. No Way!

Aeg lendab ikka jube kiiresti. Ei teagi, mis sellega peale hakata. Minu elus puuduvad nädalavahetused – laupäevad ja pühapäevad veedan lennujaamas ning hotellides. Ja ülejäänud nädal kuni reedeni lendab nagu niuhti.

Vahepeal suutsime ära kolida, sest teadsime, et meile tuleb juurde veel üks giid. Nüüd aga selgus, et ei tule. Meil on praeguseks üks magamistuba täiesti okupeerimata. Positiivne!

Minul on Royal Suit! St. et minul on eraldi vannituba. Keegi ei tule enam ütlema, et iiiiiiiiiu Rita, su juuksekarv on prilllauale ripakile jäetud.

Kontori elu on vapustav! Suudan oma vigase araabia keelega viimsegi kodaniku seal naerma panna. Kuna Triin on meil vaba ja vallatu, siis kõik tema kosilased tulevad minu juurde neiu kätt paluma. Nii, et seekord mina otsustan oma kurja silmaga, kes sobib kes mitte.

Peaksin endale telefoni installeerima blogi kirjutaja, sest päeva jooksul tekib nii palju põnevaid mõtteid, mis minu hea kuid lühikese mälu tõttu õhtuks kaotsi lähevad.

Hetkel on meil kohe algamas ROTAX MAX CHALLENGE GRAND FINALS 2009 – Kardivõistlus. Siia kogunes palju eesti rahvast. Võistlejad, teleoperaatorid, lukksepad, söögitädid, fännid.

Kaks hotelli on täis eelmainitud osalejaid. Mul tööd palju –  kõike teen ma tasuta.

Kiroseiz’i hotellist helistas keegi väga depressiivse häälega ning ütles, et tuba 3214 (ei hakka ju nime ometigi avaldama, aga üks võistlejatest) oli peksa andnud vaesele inglise turistile tema klassikalise inglise aktsendi eest ning hiljem lükanud basseini. Õnneks sund sukeldumiseni asi ei läinud. Hiljem aga arvasid, et kardi autodest on neil siiber ja otsustasid vahetada need hotelli ratastooli vastu. Sharm El Sheikhis toimus esimene ratastooli ralli MM. Sellised on meie noored eesti sportlased! Au ja kiitus!

Elu egiptuses. November

Jah. Ma ei ole kirjutanud. Mul ei olnud lihtsalt aega ega ka tuju selle jaoks. Eelmine nädal oli meil kohutav grupp hotelli Zouara ning üks nasterahvas, kes väidetavalt töötab siseministeeriumis, pidi midagi ette võtma, sest esimestel päevadel olid teda keegi hammustanud. Hammustusi oli palju ja nahal väga tihedalt. Tema väitis, et need on kirbud. Aga kui ma kuulsin ühe kaasmaalase käest, kes samuti seal hotellis elas, et peale suitsutamist (mis on sääsetõrje), keegi polnud enam neid purenud. Ei tea, mida küll see tädi seal siseministeeriumis peale hakkab. Koristajatel on igas asutuses ikka suur võim =) Kui ma oma õlaliigesega tahtsin ortopeedi juurde minna, siis ei pidanud ma kaua ootama – vaid helistasin ühele tuttavale koristaja tädile, kes töötab haiglas ja VOILA! sain kahe päeva pärast vastuvõtule. Loodan, et Eesti siseministeerium suudab miskit teha seoses Egiptuses elavate sääskedega.

See nädal on õnneks rahulik. Kõik sujub kenast, kui välja arvatud kaks antiikajastu tädikest, kes ei suuda mõista et homme ei toimu meil õhtust 1001 öö showd.

Ootan põnevusega uut nädalat.

Giidi elu

Eile helistas üks mureliku häälega turist. Ütles, et tal on ekstreem olukord ja üks tema reisikaaslastest peab  kiiresti Jerevani lendama. Palus, et ma kiiresti midagi välja mõtleksin, sest “ühel tegelasel” suri isa ära. Salvestasin telefoni ära, kuid kuna helistaja end ei tutvustanud, siis panin telefoni nimeks hr. S (S nagu surm, surmajuhtum).

Koheselt nuputasin välja, kes võiksid Armeeniasse reise teha. Loogiline, et Pegas peaks seda tegema. Natalja ütles, et nende esimene lend on alles novembris. Meeleheitlikult palusin, et ehk ta saaks uurida. Olin väga mures meie turisti pärast.

Kolme minuti pärast helistab Natalja ning annab Tez Touri Leila numbri, kes tegeleb lennupiletite bronniga – väidetavalt neil olemas Jerevani lend.

Valides pr. Leila numbrit, heliseb valvetelefon. Ekraanil vilgub S!

Telefonis oli härrasmees endast natuke välja ja küsis, kas ma olen jõudnud (10minutiga) talle lennupiletit leida. Palusin, et ta annaks mulle vähemalt pool tundi, kuna me ise ju lennupileteid ei müü, seega pean kasutama oma kontakte, et leida otsepilet. Hr. S aga tõstis natuke hääletooni, et kuidas ma siis aru ei saa, et see selline ekstreemne juhus ja seda ei juhtu iga päev ja et ma teeks kiiremini. Ju hr. S arvas, et mul on kohe tagataskust kõik lennupiletid võtta.

Samal hetkel valisin teisel telefonil Leila numbri, kes lõpuks ütles, et vabad kohad olemas ülehomme ja hinnaks 350USD.

Palusin hr. S-l saata sõnumiga oma passiandmed, et saaksin kiiremas korras broneeringu ära teha.

Möödas on pool tundi, tund, kaks, neli, öö…

Hommikul, kui läksin linna ekskursioonile, tuleb valvetelefonile järgmine sõnum:

S: väga kena sinust, aga leidsime juba lahenduse. Kas ma tohiks sind õhtusöögile kutsuda!?

ÕU MAI GAD!

Soovisin vastata, et aitäh kõht on täis.

Triinu käes oli valvetelefon ja ta viisakalt keeldus. Hr. S oli aga saatnud sõnumi tagasi, et tal on kahju ja et ta tahtis vaid lobiseda.

 

Nüüd aga puhkan natuke – öösel on Kairosse minek – uut viisat vaja.

Sharm week 2

Teine lend on sisse tulnud. Rahvast palju, aga siiski ei lähe asjad nii nagu ma tahaks. Eks alguse värk.

Eelmine nädal juhtus meie Delta korteris päris mitu koledat asja. Esiteks kui ma koju jõudsin, avastasin oma toas suure veelombi, mis tilkus konditsioneerist alla. Tore. Pool voodit oli märg. Jumal tänatud, et ma oma öökapil tehnikat ei jätnud.

Helistasime maintansi, kes jõudsid õnneks kümne minutiga kohale. Kaks noormeest, üks neist redeliga, hakkasid mu toas sehkeldama. Mina vaatasin pealt nagu korralik koduperenaine, meeleheitel Sharmi koduperenaine. Konditsioneer oli lahti poogitud ja mida ma näen – see oli jääs. Ma külmutasin konditsioneeri ära!!!!

Järgmine probleem oli meil kohe käepärast – pesumasin. Siis kui keegi noormees oli selle köögis seadistunud ning meie seina sees on olemas üks auk, kuhu käib voolik. Millegi pärast pesu pesemise ajal oli kogu vesi sellest august välja tulnud, tekitades suure mere meie köögis. Redeliga noormees ei osanud midagi sellega teha. Küsis ainult, et kas ma olen moslem ja et kas ma tahaksin mõnd raamatut islamist. Noormees lubas et kümne minuti pärast tuleb pesumasinate asjatundja.

Kümne minuti pärast tuli aga redeliga noormees tagasi raamat käes. Kui vahva, et see raamat oli araabia keeles. Panin ukse kinni ja hakkasin raamatut sirvima. Iiiiiiiiiiiiiiiiiiik! Mu silmad muutusid sama suureks kui 5kopikat! Tiitellehe peal oli kirjutatud midagi araabia keeles ja alla kirjutatud TELEFONI number. Kas tõesti see redelipoiss arvas, et ma helistan talle. Kui jube!!!! Sellist asja ma poleks ealeski uskunud.

Sharm on üldiselt hukka läinud. Nüüd ei saa enam ka rätikuga ringi käia. Kohutav! Ma hakkan tasapisi vihkama seda linna – see ei ole Egiptus! See ei ole see sama Sharm, kus ma oma egiptuse seikluseid alustasin. Kui ausalt, siis ootan juba pingsalt hooaja lõppu, et aega veeta kas Kairos või Alamneinis, või kodus Eestis. Aga mitte Sharm!