Reede ja sõit Kurgjärvele.

Hommikul leppidisin kokku Sannaga, et tulen tema juurde ning edasi juba tema suure G-põkaga Tartu poole, kus tal "pisike" eksam ja siis Kurgjärvele

CEI2/CEIJY2 (120 km) / CEI1/CEIJY1 (80 km)
Kaks nädalat tagasi käisin Tartus, kus peeti kestvusratsutamise leong. Kuigi olen sellega suht kursis ja sellest palju lugenud, puudub mul siiski praktika ja loeng andis mulle mingi kindlustunde ja motivatsiooni edasiseks treenimiseks. Seal kohal oli ka Helle, kellele pakkusin ennast appi - kui väga vaja. Ega igat inimest ju sinna ei võta - Helis ütles õigesti, kui talle pakkusin minna, et inimene võiks sellest miskit ka teada.
Juba teisipäeval tekkis mul kodus sada jama ärasõidu pärast - nimelt papaaaal on plaan minna ülikooli igaaastasele kokkutulekule (joomale), mis seekord on Riias. Koerad. Kuhu koerad jätta? Isa naine oli lõpuks juba paanikas ja hüsteerias. EI tea midagi. Minul oli juba märtsis teada, et ma minema lähen.

Ühesõnaga koerad on majutatud. Sheikhi viisin venna juurde. Täna hommikul vend helistas, ütles et koer pani plehku, Hea nali. Mu süda pidi tossu säärde maanduma.

Ei suuda nii kaua oodata. Sanna võiks juba kiiremini oma eksami valmis kirjutada. Ülikooli ees on päris mõus. Kõik on roheline... kevad, kevad. Desktopil näitab, et väljas 21 kraadi. Ja Cairo näitab 24. Suur-suur vahe!
Silmad kleepuvad vahepeal kinni.

Kaks päeva tagasi käisin Pallases. Vaatasin üle meie uue elaniku - Shu Shanelle'i üle. (ma ei oska seda nime kirjutada). Vägev "põõõuni". Ciya vaatas uustulnudkat kui peeglit. Ma ei teagi kuidas neil nüüd vahet teha. Pean Ciyale vist saba blondiks värvima. Jaanika ütles, et hetkel saab päitsete järgi ära tunda, nimelt Shul on ROOSAD ja Ciyal PUNASED+VALGE päitsed. Kui ausalt, siis minu silmanägemise juures, näen ma Ciya päitseid ka roosana. Kaugelt muidugi.
Ciya panin korde peale. Tüüp on teist ööpäeva väljas ja arva ära kellel kõht lahti???
Kui ausalt, olin valmis selleks, et hobune jälle hakkab oma karja ja sõpru tagaotsima, lollitama korde otsas. Aga võta näpust! Mära oli vana rahu ise. Kõik häälkäsklused olid tal eelnevatest kordades meeles. Jooksis nii paremale kui ka vasakule. Oh seda imet. Sai kergelt tutvustatud talle ka külgratsmeid. Paar minutit jooksis nendega (väga lõdvad olid. Igaks juhuks kirjutan juurde, kui ühtäkki keegi tahab mind loomapiinajaks nimetada).
Ma olin väga rahul.

5/21/2010