Nagu eelmises postis kirjutasin sellest, kuidas ma oma kontorit armastan ja miks.... siis eile sõitsie Heleniga Lemesosesse ehk Limasoli.
Kunagi kui Küpros kuulus vaid küpriootidele, oli peamiseks sadamalinnaks Kerynia. Kuid paraku aastast 1974 on Põhja Küpros okupeeritud türklaste poolt, siis uueks sadamalinnaks sa Lemessos. Minu ema rääkis, kuidas ta kunagi oli Limasolis suurte kruiisilaevadega käinud. Ütleks, et kui Protaras ja Agia Nama (Loe: Aya Napa) on täis inglasi, siis Limasolis on kõik nurgad täis venelasi.
Ei oodanud me kuigi palju rahvast infotundi, aga võta näpust - enamus tulid. Liis Lass oli puudu ainult. What a shame! Isegi hr. Urmas Voll jõudis meie "info seltskonda".
Teel tagasi otsustasime läbi käia Lefkara külakeses, mis on tuntud oma heegeldiste ja hõbeda poolest. Väga armsad pisikesed majakesed, kitsad tänavad, punased katused. Mida meenutas? Ei tea kas Nessebari või mõnda Lõuna Prantsusmaa külakest... Igatahes igati mõnus ja lahe koht oli. Inimesed on siin väga sõbralikud ja lahked.
Helen otsustas enne äraminekut Türkki endale heameelt teha ja suveniiri lavkades läbi käia. Sealt ta tühjade kätega välja ei tulnud- käes oli ilus hõbedast nikerdatud käekee ja ca. samatüüpi sõrmus. Hea ost. Lapsel kohe naerul suu :)
Ilm oli pilves olnud, mis tegi olemise eriti mõnusaks. Kuid tee oli äärmiselt väsitav - sõitsime läbi ca 250km. Õhtu veetsin kodus filmi vaatades ja lugedes Älis Imedemaal.
Kui armas!
Lefkara Village
Lefkara Village
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar