Tervituus!
Nädalavahetus lõppes mul natuke küll murelikult, kuid samas positiivselt.
Positiivselt just selle pärast, et käisin jälle Ciyal seljas ja tegime sammu taga maneežis. Ei julge hetkel veel välja minna, seal ta jääb passima ja kardab ta ka ju kõike. Kusjuures kardab ta ainult sadula all...
Amigo cooleri oli ta puruks tõmmanud. Saab küll selle ära parandada, aga kergem on mul osta uus. Pole aega õmblemiseks.
Tubli. Kordel allub häälkäsklustele. Ma olen hobusega väga rahul. Ta on küll pisikene, aga see ei loe - küll ta kasvab.
Peale trenni viskasin ta karjamaale, las õgib.
Kuna lähen Taani ära, siis korrastasin oma asjad. Tegin ka üldkapi korda.
Otsustasin minna karjamaale koos püssiga, et teha paar "shoot'i" ja vaatan juba eemalt, et Ciya pikali. Tulen ligemale, ta ikka pikali ega liiguta. Hüüdsin, et "ÕU, mis sa laiskled," aga ei mingit reaktsiooni. Tulin veel ligemale, vaatasin tüüp magab. Magas nii sügavalt, et ei kuulnud kuidas ma tulin. Turvaline keskkond nagu Janika ütles.
Ilmad on ilusad, mis andis võimaluse üle pika aja mul auto puhtaks pesta. Vaatasin, et pagasnik on lahti ja külje pealt panin selle kinni. Päikese käes autot pesta on siiski nuhtlus. Ei miskit head. Lõpetasin ka asjade korrastamise ning tegin veel paar pildi mängivast Ciya ja Shu'st.
Duši all käidud, pestud-kustud, aeg koju minna. "Sheikh, koju!", vaikus. Koerast pole märku. Mõtlesin, et ehk on all tallis. Kõik uksed on lahti, seal teda pole. Maneežis ka pole. Autos ka ei istunud. Pole koera! Mitte kuskil. Võite ette kujutada minu mõtteid. Kartsin minna tee peale, sest teadsin mis vaatepilt mind võib seal oodata. Tuks-tuks-tuks. Minu pisike kutsa, kus oled?! Silm läks juba märjaks. Jooksin ülesse, ehk Maire teab, aga ei. Üleval ka teda polnud.
Moment!!!! Kus ma teda viimati nägin? Käisin viimati põllul, teda ei olnud. Pesin autot - teda ka ei olnud. Läksin auto juurde, viimane lootus ja seal ta oligi. Tegin pagasniku lahti ja kutsu lamas seal oma lamba peal, pilusilmad peas. Vat! Otsustas teha lõunauinaku, omaette vaikses kohas.
Selline nädalavahetus oli minul. Täna käisin arsti juures - ütels, et olen eluvõimeline ja pole mul häda miskit. Lasin abielusõrmuse korda teha ja parandada üht sõrmust, mille ma pooleks väänasin kui vihahoos rusikaga vastu seina lõin. Oops!
Peatse lugemiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar